Olen alati pidanud end vabadusvõitlejaks. Vabaduste eest võitlejaks. Usun siiralt sõnavabadusse, demokraatiasse, Eesti riigi suveräänsusesse. Olen nõus nende põhimõtete eest võitlema igaühega, kes tahab minult, minu lähedastelt õigupoolest ükskõik kellelt neid õiguseid ära võtta. Leian, et arvamuste paljusus, vaidlemine, eriarvamustele jäämine ning kuldsete keskteede otsimine on progressi lahutamatu osa; ühiskond on seda tervem, mida rohkem on keskustelu ning kõnelejaid, kes julgevad omada teistsugust seisukohta. Olles selle mõtte välja öelnud, on siiski meediat lugedes, inimeste arvamusi kommentaariumidest sirvides kohati väga raske neid põhimõtteid järgida. Mõned avaldused tunduvad nii väljakannatamatult valed, et tahaks isikult, kes sellise mõtte välja on öelnud, sõnaõiguse meelevaldselt ära võtta. Kuid ka minu jaoks täiesti vastuvõetamatu arvamus on hulga ühiskonnaliikmete oma ning neil on sellest õigus avalikus ruumis jutustada, loomulikult hetkeni, mil see muutub vihaõhutamiseks või laimuks.
Kuid probleemi tuum ei ole ilmselt selles, et mõnedel inimestel on parem arvamus kui teistel, või ka selles, et teatud seisukoht on ühiskonnas suuremal või vähemal määral esindatud. Aina enam tundub, et probleemi püstitus on seotud sellega, kuidas mingeid sõnumeid kommunikeeritakse. Hiljuti avaldatud artiklis kirjutab autor järgmist: "NITS is an acronym for an emerging breed of social activism on food and
environmental health issues – it stands for: “Nobody Is That Stupid”.
NITS find themselves making ridiculous and highly emotional statements
about saving the planet or one’s health and diet not because they are
idiots, but rather because they are very clever in using shock
statements with the emerging communications tools to manipulate public
opinion, raise “fear-funds”, sell their books, diet plans or YouTube
views and win policy campaigns. They know that facts don’t matter and so
they can say what they want – if scientists call them stupid, that
doesn’t make a difference given that scientists do not have the
communications tools or the terrifiable audience ready to march for
them" (Zaruk 2015). Antud artikkel kirjeldab otseselt keskkonna- ja terviseaktiviste, kuid sarnased retoorilised võtted laienevad paljudele teistelegi eluvaldkondadele. Sarnaselt 'arutletakse' väga mitmetel Eesti ühiskonnas põletavatel probleemidel. Nii oli see kooseluseadusega, valimiste ajal 'vene hirmu' tekitamisega, nii on see praegu pagulaste teemadel. Laskumata nende küsimuste sisusse tahaksin välja tuua kaks huvitavat trendi.
See töötab! Uskumatu, aga sellise retoorikaga suudetakse ka muidu poliitiliselt üsna ükskõikne eestlane oma urust välja ajada. Nii võidetakse Eesti Vabariigis valimised, nõnda on toimunud viimase aja suurimad meeleavaldused teemadel, mis sisuliselt tavalise elaniku elu minimaalselt puudutavad. Rahvast on suudetud polariseerida isegi mitte reaalpoliitiliste küsimustega, vaid põhimõtteliste aruteludega väikese ühiskonnarühma õiguste ümber. Teemades, milles kõik osapooled on laias laastus ühel meelel, suudab ikka üks punt asjaosalisi suurt hulka inimesi veenda, et teine leer tahab Eestisse importida suurtes hulkades immigrante. Selline ühiskonna aktiviseerumine on iseeneses tervitatav nähtus. Mida suurem hulk ühiskonda räägib nende jaoks olulistel teemadel kaasa, seda paremini toimiv demokraatia meil on, seda rohkem integreeritud on ühiskonna liikmed Eesti ellu, seda enam on esindatud erinevad arvamused ja mõtted.
Seejuures retoorika, mida kasutatakse sellise positiivse ühiskondliku aktivisatsiooni tekitamiseks on kurb, õõvastav ning hirmutav. Kõige ehmatavam on see, et nagu eelpool tsiteeritud autor kirjutas, ei ole antud retoorika levitajad kaugeltki mitte rumalad. See on süsteemne, läbi mõeldud ning keskselt koordineeritud tegevus, mille tulemusena on hulk inimesi väga häälekalt mingitel teemadel ühiskonnas kaasa hakanud rääkima. Sisulist debatti üldiselt kahjuks ei toimu, lüüakse loosungitega, hirmutavate videotega, massiliste kommentaariumidega, kus inimesed saavad maailmaviha anonüümselt välja elada. Üldiselt ei tohiks lasta emotsioonidel selliseid teemasid käsitledes esile kerkida, kuid võrdlemisi raske on jääda tundetuks nähes, et Toompeal käisid protestimas inimesed, kel särgil kirjas fraas "neegrid ahju"(Postimees 2015). See on hirmutav kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et mõttest saab sõna, sõnast tegu, teost harjumus. Mõte sellest, et 21. sajandi Eesti Vabariigis on inimesed, kes on valmis rassi, usu, seksuaalse eelistuse alusel kellegi kasvõi oma mõtetes ahju panema on rõve ning selle inimese sõna- ja mõttevabadust on väga keeruline õigustada. Teiseks seeõttu, et ilma tõenduspõhise argumentatsioonita info võib olla reaalselt kahjulik mitte ainult inimesele endale, vaid ka teistele ühiskonna liikmetele. Mõtte ilmestamiseks on hea näide vaktsiinivastaste liikumiste tegevus, mille tagajärjel näeme eri maailma paigus erinevaid haigusi, mida ei ole nendes kohtades juba aastakümneid olnud. Eeskujuks hiljutine lugu Hispaaniast, kus mõni aeg tagasi haigestus kuueaastane poiss difteeriasse, haigusesse, mis on vaktsiiniga ennetatav ning mille haigusjuhtu ei ole Hispaanias olnud 28 aastat (Quintáns, 2015).
Selle valguses võiks tõstatada järgmised küsimused: millised oleksid lahendused selliste teemade üle debateerimise kvaliteedi tõstmiseks? Millised on meie võimalused nägemaks ühiskonnana kaugemale loosungitest, tõenduspõhjata infost, pseudoteadusest? Kuidas ületada hirmu ja vihkamist kõige teistsuguse vastu? Ilmselge on hariduse mõju, kuid tundub, et ka sellest üksi tihtipeale ei piisa. Tõenäoliselt nõuab avatud maailma, erinevate kultuuride, tõekspidamiste aksepteerimine ka isikliku kogemuse olemasolu. Seetõttu on ajal kõige suurem roll - mida kauem me avatud maailmas oleme elanud, erinevusi kogenud, seda rohkem me neid ka mõistame, lahti mõtestame. Kuid sellisel juhul, millised on meie võimalused ühiskonnana, austades erinevate arvmuste olemasolu, tuua ühiskondlikus arutelus au sisse tõenduspõhine argumentatsioon ning läbimõeldus vastandina populismile ja loosunglikkusele? Kuidas saame kaasa aidata avatuse ning mõistmise normiks saamise kiirenemisele?
Need küsimused, tundub, taanduvad kokkuvõttes väärtustele, mida meie ühiskonnana kanname. Ja seega peavad väärtuste loojad ning edasiandjad sellele pöörama erilist tähelepanu. Antud kontekstis tundub, et kõige olulisemaks väärtuseks on see, et ühiskonnana peaksime elama põhimõtte järgi "kuni infot tõesust ei ole tõestatud, on info väär". Sellise dogma aluseks võtmine nõuab iga kord uut informatsiooni või loosungit tarbides mõtlema ning analüüsima, kas selle sisu on õige, millele see toetub, kas tegemist on arvamusega või tõenduspõhise materjaliga? Säärase mõtteviisiga peaksime alati lähenema ka väärtuspõhistele ja emotsionaalsetele küsimustele - milline on teiste riikide kogemus sõjapõgenike vastuvõtmisega? Kuidas sai Rootsi riik omal ajal Eestist tulnud põgenikelainega hakkama? Niisugune argumentatsioon peaks igal ühiskonnaliikmel alati iga teemaga kaasas käima. Tagasi tulles väärtuste loojate ning edasikandjate juurde siis ilmselt peaksid sellised argumentatsioonid algama kõrgemalt tasemelt, samuti on suur roll koolil, ülikoolil, avalikus ruumis arvamuse avaldajatel. Samuti on olulised kommunikatsiooni meetodid, millega ühiskonnagruppe kõnetada, selge on see, et ühekülgse ja piiratud kommunikatsiooniga kõigi ühiskonnagruppideni ei jõua. Hea meel on näha, et mõned avaliku elu tegelased ja ka riigikogulased on seda teed läinud ning püüavad küsimusi lahendada neid põhjalikult avalikuse ees argumenteerides. Jah, esialgu on raske, kuna vastuseis paistab olevat murdmatu, ning lihtsam ja efektiivsem on populismi ja hirmutamisega lahmida, kuid suured muutused ongi keerulised.
Viiteid
David Zaruk, 2015. How to deal with those nasty NITS. Blogaktiv.eu (http://risk-monger.blogactiv.eu/2015/05/26/how-to-deal-with-those-nasty-nits/)
Postimees, 2015. Galerii: sajad inimesed kogunesid Toompeale immigratsioonivastasele meeleavaldusele. (http://www.postimees.ee/3220945/galerii-sajad-inimesed-kogunesid-toompeale-immigratsioonivastasele-meeleavaldusele)
Jessica Mouzo Quintáns, 2015. Parents of diphtheria-stricken boy feel “tricked” by anti-vaccination groups. Elpais.com (http://elpais.com/elpais/2015/06/05/inenglish/1433512717_575817.html)
