Ou sina, tahad lõuksi?

Viimasel ajal on hakanud mind imestama panema inimeste viha. Seda on maailmas meeletult palju. Vahel on tegemist hetkelise raevuga, teinekord pikaajalise vimmaga. Inimsuhetes, rahvas endas on nõnda suur hulk vihkamist kogunenud, et ausalt öelda tuleks karta, mida selle jõuga kõike korda võib saata. Mis seda põhjustab? Kas oleks üldse võimalik seda vältida? Kui palju seda üldse siis on?


Tooksin siinkohal välja ka mõned näited, et mõistaksite, miks ma selle teema kirjutamiseks valisin. Nimelt olen hakanud observeerima inimeste käitumist erinevates olukordades ja mõtisklema, miks inimesed reageerivad nii nagu nad reageerivad. Viha, raevumine, halvasti ütlemine ja muud negatiivsed reaktsioonid on inimeste puhul enam kui tavalised. Seda kohtan ma tihti oma meelismängu mängides [LoL (haters gonna hate)], massiivsetes kogustes leidub teist muidugi internetis, eriti kommentaariumides, aga ka virtuaalmaailmast väljaspool, tänaval, koolis, miks mitte kodus. Ja ausalt öeldes teeb kurvaks meele.

Miks? Miks inimesed ütlevad halvasti, mitte hästi? Miks inimesed kasvõi ei vaiki, selle asemel et kedagi sõimata? Minu jaoks on selgitus suhteliselt ühene. Sest nii on lihtsam, nii on inimestel tunne, et nad on kuidagi paremad kui teised. See on justkui mingi staatuse näitaja, kes kõvemini lööb või paremini solvab. Inimestes on ikka veel sees võistlushimu, ürgne tung kellelegi ära panna ja kui palliplatsil ega jooksurajal mehest tegijat pole, tuleb suunduda kommentaariumidesse või reede õhtul Hollikasse turpi panema. Oled kõva mees nüüd?


Lihtsalt öeldes on vaja kusagile ju oma testosteroon suunata, või mõnikord on hoopis probleemiks selle puudumine ( http://www.erektsioon.ee/erektsioonihaire-abc.html ). Aga asi pole ju ainult meestes. Seda viha pulbitseb ka naissugupooles. Vahel vaata, et isegi enam kui härrastes. Teada tuntud ütlus, et mehed on sead ja naised ussid. Seega peaksime ehk põhjuseid otsima ka mujalt, kui puhtast ärapanemise rõõmust. Kas inimesed on siis lihtsalt sisemiselt nõnna katki? Ehk pole nad õnnelikud ja seega leiavad, et ei peaks olema õnnelik ka keegi teine?

Ootoot, seega teistele inimestele haiget tegemine paneb meid end hästi tundma? Okei, see tuli välja ka 3. lõigus,  aga ma arvan, et see on milleski enamas, kui ära panemises. Kui inimesel pole endal sees kõik korras, arvab ta, et nii peaks olema ka teistel. Teistele haiget tegemine ei paku vast rahuldust, kuid tekitab tunde, et me pole ise nõnda haletsusväärsed. Teise vigade kallal narrimine, torkimine, võimu näitamine varjab meie enda vead. Ahhaa! Võib ju olla, et asi ongi inimeste sisemises ebakindluses, inimesed ei ole endaga rahul ega soovi, julge oma vigu teistele näidata, seega toovad esile teiste halvad küljed.


Siiski jätaksin nüüd viha põhjuste süvaanalüüsi sinnapaika ja paluksin pigem inimestel endasse vaadata ja mõelda, kas ehk olete teiegi viimase nädala jooksul kasvõi tahtmatult kellelegi halvasti öelnud. Sellest on justkui harjumus tekkimas. Mõnitamine (jutt pole sõbralikust tögamisest), halvasti ütlemine aina igapäevasem ja tavalisem, ei märkagi õieti. Aga see, kellele öeldakse, märkab küll. Ooo ja kuidas veel. Ärge pidage mind õrnahingeliseks jutlejaks, kuid märkan ja jätan meelde.


Kuidas see nüüd oligi... Täna ütlete sellele õpihimulisele koolis halvasti ning viie aasta pärast teete ületunde nagu loom, sest märkamatult on temast saanud teie ülemus ja ta käsib nõnda. Inimesed, MÕELGEM, enne kui suu lahti teete või kellelegi rusikat vibutate. See maailm on väike, eriti väike on Eesti.

Ja no miks me räägime üldse omakasudest. See kellele halvasti ütlete, kelle peale käratate on ka inimene, oma tunnete ja mõtetega. Naljakas, et räägitakse teiste inimeste märkamisest, tunnustamisest, aga me ei suuda isegi halvasti ütlemata jätta, hästi ütlemisest rääkimata.


Niisiis, kõik reedesed peksuvennad ja muidu sõnasepad, kelle meelistegevuseks on seda prillidega paksu poissi pedeks sõimata, mõelge oma tegude üle (siinkohal avaldaksin imestust selle üle, miks kasutatakse homoseksuaalsust väljendavaid termineid sõimusõnadena?). Ükspäev tuleb see kõik tagasi. See prillidega paks poiss võib isa kapist relva võtta ja su eluks ajaks invaliidiks tulistada või hoopis vähem vägivaldselt su elu armastuse viie aasta pärast oma tuliuue seitsmese bemmiga Hawaiile puhkama viia.



Rohkem sallivust, headust ja vähem koledaid sõnu ning tegusid - rohkemat polegi vaja, et muuta enda ja teiste elu märgatavalt paremaks. Kasutage seda energiat, mida kulutate vihkamiseks hoopis armastamiseks või millekski produktiivseks ja imestage, kui ilus elu tegelikult on.

Tundub sobiv pilt sõbraliku, mittevägivaldse karakteri kirjeldamiseks. ( Aitäh, Natali, I love it )

Eliitkoolidest tulevad robotid

Täna üht Eesti haridustemaatilist artiklit lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6693), sain vahelduseks jälle maitsta inimeste asjatundmatust ja seda, kuidas kõik koguaeg räägivad teemadest, millest nad " jube palju teavad ".

Lugesite juba artiklit? Tore. Üldiselt on artikkel ju ilusasti kirjutatud ja seal on ka tõetera täiesti olemas. Pean nõustuma autori väidetega, et üldiselt meie tänane haridussüsteem on valedel alustel ja väärtustel põhinev ning vananenud - võrdlemisi nõukaaegne. Selle mõistmiseni on hakatud, küll vaevaliselt, kuid siiski jõudma. Hea on tõdeda, et ka artiklis mainitud uus PGS seda toetab.

Aga millest siis esimesest lõigust läbi kumav põlgus ja negatiivne emotsioon? No ikka seepärast, et hakati, taaskord, nokkima meie kallite "eliitkoolide" kallal. Ma ei ole siiani suutnud mõista, kust tuleb selline suhtumine. Millest see põhjustatud on? Kas kibestunud lapsevanem, kelle last nö eliitkooli vastu ei võetud peab nüüd hakkama ära panema? On asi eestlaslikus kadeduses "need kellel läheb hästi, neid peab maha tegema"? Kas targad noorukid on kohe robotid ning tänu headele faktiteadmistele puudub neil loomulikkus, tunded, iseseisev mõtlemine?

Asi ei ole kõigest selles artiklis. See probleem ja valesti mõistmine on tunduvalt laiem. "Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolides pärit (st rikaste vanemate) lapsed." - järjekordne näide valearusaamast ja meelevaldsest asjatundmatust avaldusest. Kust pärineb teie info, kallis minister? Kust pärineb teie info, kulla ajakirjanik? Mis maailmas teie elate, mina ei tea

Kõigest eelnevast ajendatuna tundsin, et ei saa jätta proovimata selle suure valearusaama kummutamist. Arusaama, et nn eliitkoolides käivad rikkad, vaid õppimisele orienteeritud, mehhaaniliselt asju tuupivad noored, kel puudub arusaam poliitikast, vabadest kunstidest ning saapapaelu peab siduma ema, kuna õpilane ise liiga saamatu selliseks kõrgemaks pilotaažiks. Ise "eliidi" hulka kuuluva noorena ja ka erinevate eliidisuguvõsade võsukestega tihedalt läviva inimesena, ei leia, et peaksin säärast tagakiusamist ja sildistamist enese ja oma sõprade kohta taluma.

http://cavemanplans.com/wp-content/uploads/2009/09/Caveman-Nerd-with-cave-math-home-page1.jpg

Näiteid? Iga-aastane G5 (eliitkoolide ussipesa) õpilaste enda korraldatud moeüritus "Moelennuk", mille juurde käivad ka koolisisesed väiksemad shõud. GAGi eelmisel õppeaastal korraldatud tribüüt rock-muusika suurkujule Pink Floyd, iga-aastased tantsuetendus Tantsujaam ning lauluvõistlus Hõbehääl. Andekad noored, kes käivad üle vabariigi erinevaid võistlusi võitmas (mitte silmas pidades olümpiaade), ütlevad sõna sekka kodanikuühiskonna võimalusi kasutades, tunnevad huvi neid ümbritseva kohta. Käivad (suvel) tööl, otsivad ja sealhulgas loovad ka ise erinevaid huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi. Hea kui praeguseks olen üldistades ja enda teadmisi kasutades ära maininud kümnendiku meie õpilaste väljundist.

Kui keegi eelneva lõigu kohta tahab öelda, et see puudutab vaid väikest osa õpilasi, siis te eksite taas. Niivõrd aktiivset ja huvitatud seltskonda, kui "eliitkoolide" oma, naljalt ei leia. Olen minagi käinud nn tavakoolis ja õppinud "tavaliste" õpilastega koos. Nii siin kui seal on õpilasi, keda huvitab, ja noori, kes käivad pinki soojendamas ning lõunatamas.

Aga siit oleks paslik edasi minna õpitulemuste juurde. Miskipärast on levinud arusaam, nagu oleks need kesklinna koolid nagu range režiimiga vanglad, kus õpilane saab hommikul kooli tulles jala külge võru, raamatuga pähe ja istub kella viieni koolis ja pole mahti söömagi minna, kuna õppima peab. Naeruväärne. Oleneb alati õpetajast. Mõni õpetaja tõesti nõuab meeletuid faktiteadmisi ja tema tunnis tuleb, tõepoolest õppida, õppida, õppida. Aga mis pistmist on siin eliitkooli mainega, mina ei tea.

Eliitkoole eristab tavalistest koolidest laias laastus kaks asja. Esiteks on õpilaste valim teistest märksa erinev ning suurem. Ajaloolistel põhjustel on need õppeasutused saanud erilise maine ja seega on neil nüüd õigus ja võimalus värvata oma ridadesse õpilasi laiema ringi seast. Teiseks valitseb koolis arusaam, et koolis käiakse õppimiseks. Noored on nendes koolides enam motiveeritud ning seega on ka tulemused arusaadavalt paremad. Mida te siis ootasite?

Jah, kogu selle "suure ja raske" õppetöö kõrvalt jääb meil aega ka aruteludeks (ka tunnis), huvitegevusteks ja maailma avastamiseks. Kõigil õpilastel on õigus kanda isemoodi särki ja mõelda oma mõtteid, ja oh üllatust, neid ka avaldada. Tegemist ei ole range režiimiga vanglatega, kus kinnipeetavad on vaimselt aheldatud õpetajate väärtusmaailmate kammitsatesse. Köidetest tulevat tarkust rakendame loovtegevusteks ja diskussioonideks. Öelda, et eliitkoolid on loovuse surm ja konveieril vaid faktiteadmisi täis topitud marionette tootev vabrik on meelevaldne ning taunitav. Eriliselt häbematu on "eliitkoole" paigutada halvustavasse valgusesse võrreldes ükskõik millise teise kooliga.

Kogu see üleüldine kemplemine eliitkool-tavakool teema ümber on veidi halenaljakas. Iga kool on võimeline andma head haridust, tuleb lihtsalt leida eneses motivatsioon seda omandada. Oluline pole kooli nimi ja ajalugu, oluline on see, mis kooli sees toimub. Ükskõik milline kool peaks olema arengut toetav keskkond, kus on motiveeritud ja edasi püüdlevad õpetajad, õpilased ja juhtkond. Kulutame oma energiat valedele asjadele. Selle asemel, et pidada konstruktiivset dialoogi teemadel nagu koolivõrk, arengut toetav koolikeskkond ja muud palju olulisemad kooliga seotud teemad, raiskame mõttetult aega rääkides eliitkoolides toodetavatest tuimadest entsüklopeediatest. Kuningad, tulge palun vahelduseks rahva sekka ja vaadake mis toimub. Võtke silmaklapid peast ja nähke tegelikkust, siis ehk näete ka probleemi "probleemi" taga.