Just because of reasons

Tervitusi Portugalist. Juba enne reisi hakkas mind häirima üks teema ja olen juba vist oma nädalakese kindlasti tahtnud selle südamelt ära kirjutada. Kuna praegu ei ole erilist tõmmet teistega möllama minna siis tundub, et on õige hetk kirjutada.

Tänaseks teemaks siis inimeste selgrootus ja massipsühhoos. Miks see mind nii väga häirima on hakanud, probleem on lihtne: inimesed võtavad endale mingi selge seisukoha ja kaitsevad seda tulihingeliselt, kuna nii on arvanud keegi teine või mõni loll on hakanud seda arvamust kõva häälega kuulutama. Probleem seisneb inimeste võimetuses kogu teemat hallata, mõlema poole selgitused ja kõik aspektid läbi kaaluda. Tänapäeval on äärmuslikkus saanud lahedaks ning oponeerimisest populism.

Toon siinkohal mõned näited, mis mind isiklikult on häirinud. Kuldse esikoha saab 2011 aasta maailma parimaks kohtunikuks valitud Viktor Kassai poleemika peale Eesti-Iirimaa mängu. Ehk siis olukord, kus eesti rahvas, kui jalgpallidoktorid otsustasid, et tema vile oli halb, diskrimineeris selgelt Eesti koondist ning üldiselt tuleks ta kohtunikutöölt vallandada.
---
SOPA/ACTA vastasus. Mina ei ole sel teemal siiani sõna võtnud ning eelistan jääda erapooletuks, kuna leian, et ei tea teemast piisavalt. Küll aga on kõik tuliselt teemal sõna võtma, meelt avaldama, pilte levitama jnejnejne. Samas, kui inimestelt küsida, mille vastu meelt avaldatakse või mis asi on ACTA/SOPA, on ammendavalt vastajate read hõredad. Siia alla võib ka liigitada vist KONY projekti.
---
Eesti kodanike oponeerimislembus. Tundub, et täna piisab meediasse pääsemiseks ja valijate häälte jaoks vaid puhtast oponeerimsiest. Toon välja siin, küll meelevaldselt ja pisut vägivaldselt, sotsid, kes on ilma midagi tegemata saanud populaarseimaks erakonnaks Eestis. Ainsad vähegi kajastust saanud sõnavõtud on kriitika valitsuse jms riigivõimude tegevuse kohta ning oponeerimine kõigele - üldiselt kõigele. WHAT THE FUCK?


Nii, peaksite nüüd teema sisu vähemalt enam-vähem mõistma. Miks see mind natuke kurjaks teeb, ongi see, et inimesed on a) teemas, mille kohta nad sõna võtavad asjatundmatud b) näevad vaid asja ühte külge c) tõlgendavad ja edastavad meelevaldselt informatsiooni. Parim kogu asja juures on see, et kui neile inimestele püüda oma vaatenurka ( mis tihtipeale üldsuse omast erinev ) pisut seletada, siis on nende põhiliseks argumendiks, et enamik ju arvab nagu mina, seega ongi vaidlus läbi ja üldiselt mõttetu teemaarendus.


Mida ma sellega öelda tahan on see, et GET SOME BACKBONE. Kasutage pead ja mõistust, mis on paketis kaasa antud ja MÕELGE. Ma ei taha öelda seda, et oponeerimine oleks halb, oste vastupidi, lihtsalt küsimus on faktide terviklikus tõlgendamises ja kogu suure pildi nägemises. Ärge uskuge kõike mida kirjutatakse, räägitakse ja mida on keegi teine öelnud. Ma ei usu, et ükski inimene saab öelda, et tal on alati 100% õigus, ega ei ole ikka küll.

Selline ta siis saigi. Soovitan Foo fighters : Back And Forth filmi vaadata. Mulle väga meeldis ja pani mõtlema samuti. Lugu on nende uuelt albumilt.

"Emotsioon on rohkem väärt kui iga kroon, mis teenid tööga"

Tere taas armas lugeja. Enne alustamist tahaksin vabandada eelmise postituse pärast, mis oli nõrk nii tehnilise poole kui ka sisu poolest - ju ei olnud siis ikkagi seda head mõtet. Küll aga seekord tunnen, et on kogunenud jälle kõneainet ja sedapuhku pole tegemist ei artikli, ega video vaatamisest tuleneva inspiratsiooni, vaid hoopis ühe vestluse tagajärjega. Niisiis, natšinajem...


Mõni aeg tagasi vesteldes ühe abituriendist neiuga tulevikuplaanide teemadel küsisin tema käest, et mida teine õppida tahab. Vastuseks tuli üsna kiiresti: "TTÜ ja toidutehnoloogia." "Huvitav eriala" mõtlesin endamisi ja pärisin siis edasi, et kuidas siis nii ? Sama käbedalt tuli ka järgmine:" mulle meeldib süüa teha." Sellega selle vestluse antud kontekstis oluline osa lõppes. Oot-oot, asja sisu on alles ees.


Minu jaoks on tulevikuplaanid veel väga segased. Pole suutnud endale välja mõelda eriala, mida tahaksin edasi õppima minna. Küll aga on mul olemas kriteeriumid või eesmärgid, mida see eriala peaks täitma. Esiteks on muidugi materiaalne pool: eriala, mida ma õpin peaks mulle tagama tulevikus hea palga ja majandusliku kindlustatuse. Teisalt võiks see töö olla mingisuguse isikliku ambitsiooni väljundiks, kas siis karjääriredeli või mõne muu taolise näol.

Need kaks eesmärki on olnud mul väga pikalt silme ees. Kõlab omakasupüüdliku ja nõmedana, eks? See nõuab natukene teadmisi taustast. Nimelt pole ma pärit kõige varakamast perest ning elu pole alati olnud meelakkumine. Vanemate keeruka olukorra ja pideva stressi kõrvaltvaatamine on viinud tõdemuseni, et sellist elu mina küll endale ei taha. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et vajame kõrvalist abi või, et me ei saaks hakkama, kuid alati saab paremini, eks ;). Ma ei taha olla see " keskmine eestlane ", kel peale maksude, laenu ja üüri maksmist on vaevu-vaevu veel nädala söögiraha pihus ja kes peab kuu lõpuni elamiseks veel altuurat kah otsa tegema.

Noh, väljapääs on võrdlemisi lihtne. Kui reaalaineid jagad, mine õpi mõnda neist ja saad suure tõenäosusega välismaale inseneriks, kes teadupärast on üldjuhul hästi makstud kuivikud.

Nüüd aga, peale seda, kui need sõnad said lausutud on endalgi veidi jube tunne sees. See pole ju ka mingi elu, kui töötad, et elada, elad, et töötada. Kuigi selline töö võib täiesti vabalt olla naudingut pakkuv, ei ole see ikkagi vist see.

Niisiis " mulle meeldib süüa teha ". Miks see lause nii eriline on, küsite? Nimelt just seetõttu, et see lause jätab kõrvale kõik isiklikud, ühiskondlikud, majanduslikud ja kõik muud ambitsioonid ning keskendub sellele, mis teeb antud hetkel seda indiviidi õnnelikuks. Ja oi kui palju on räägitud sellest, et töö, mida inimene teeb, peab talle meeldima ja sobima. Ma ei olnud varem kordagi mõelnud sellele nõnda lihtsalt. Olin küll kaalunud erialasid, mis mulle võib-olla rohkem meeldiksid, andes järgi sellele " majandusliku olukorra küsimusele ".

Tahaksin siia kõrvale tuua näite oma enda hiljutisest elust. Nimelt langes minu osaks au korraldada Eesti Õpilasesinduste Liidu hiljutist üldkoosolekut. Selle korraldusmeeskonna jaoks 4-päevase ürituse vältel sain magada kokku umbes 12 tundi, sõin kõhu täis võib-olla 4 korda, käisin maha mitukümmend kilomeetrit jnejne. Kõik need näitajad on olulised seepärast, et sain sellega hakkama ilma üliinimliku pingutuseta, kuna ma nautisin igat viimast kui hetke. Tõepoolest, selle töö ( nimetagem seda hetkel nii ) tegemine oli minu jaoks läbi ja lõhki nauding. Ma ei saanud selle eest rahalist tasu, ega oleks tahtnudki saada.

Niisiis, olen välja toonud kaks äärmust. Töö mis on hästi makstud, kuid emotsionaalsel tasandil ei paku absoluutselt mitte midagi ja teine, kus heast palgast juttugi ei ole ( oletame, et leiaksin töö, mis oleks lähedalgi samaväärsele ja oleks makstud ). Minna mööda kuldset keskteed või valida üks äärmustest ja hoida sõrmed ristis, et veaks?


"Emotsioon on rohkem väärt, kui iga kroon mis teenid tööga" (Noizmakas-Monument).  Ju vist, ei vahetaks välja viimast nädalavahetust ükskõik mitme krooni vastu. Usun vist lõppudelõpuks sellesse, et kui inimene teeb midagi südamega, naudib seda, teeb ta seda hästi. Kui keegi teeb midagi hästi, märgatakse seda ja ühel hetkel saab temast tegija, temaga tahetakse koostööd teha ja tekibki väljund karjääriks ning õnnestumiseks.


Pigem olen vaene kui õnnetu. Minu kogemus ütleb ka seda, et rikkuse ja õnnelikkuse vahel on seos, pöördvõrdeline seos. Olgem õnnelikud!