Olen alati pidanud end vabadusvõitlejaks. Vabaduste eest võitlejaks. Usun siiralt sõnavabadusse, demokraatiasse, Eesti riigi suveräänsusesse. Olen nõus nende põhimõtete eest võitlema igaühega, kes tahab minult, minu lähedastelt õigupoolest ükskõik kellelt neid õiguseid ära võtta. Leian, et arvamuste paljusus, vaidlemine, eriarvamustele jäämine ning kuldsete keskteede otsimine on progressi lahutamatu osa; ühiskond on seda tervem, mida rohkem on keskustelu ning kõnelejaid, kes julgevad omada teistsugust seisukohta. Olles selle mõtte välja öelnud, on siiski meediat lugedes, inimeste arvamusi kommentaariumidest sirvides kohati väga raske neid põhimõtteid järgida. Mõned avaldused tunduvad nii väljakannatamatult valed, et tahaks isikult, kes sellise mõtte välja on öelnud, sõnaõiguse meelevaldselt ära võtta. Kuid ka minu jaoks täiesti vastuvõetamatu arvamus on hulga ühiskonnaliikmete oma ning neil on sellest õigus avalikus ruumis jutustada, loomulikult hetkeni, mil see muutub vihaõhutamiseks või laimuks.
Kuid probleemi tuum ei ole ilmselt selles, et mõnedel inimestel on parem arvamus kui teistel, või ka selles, et teatud seisukoht on ühiskonnas suuremal või vähemal määral esindatud. Aina enam tundub, et probleemi püstitus on seotud sellega, kuidas mingeid sõnumeid kommunikeeritakse. Hiljuti avaldatud artiklis kirjutab autor järgmist: "NITS is an acronym for an emerging breed of social activism on food and
environmental health issues – it stands for: “Nobody Is That Stupid”.
NITS find themselves making ridiculous and highly emotional statements
about saving the planet or one’s health and diet not because they are
idiots, but rather because they are very clever in using shock
statements with the emerging communications tools to manipulate public
opinion, raise “fear-funds”, sell their books, diet plans or YouTube
views and win policy campaigns. They know that facts don’t matter and so
they can say what they want – if scientists call them stupid, that
doesn’t make a difference given that scientists do not have the
communications tools or the terrifiable audience ready to march for
them" (Zaruk 2015). Antud artikkel kirjeldab otseselt keskkonna- ja terviseaktiviste, kuid sarnased retoorilised võtted laienevad paljudele teistelegi eluvaldkondadele. Sarnaselt 'arutletakse' väga mitmetel Eesti ühiskonnas põletavatel probleemidel. Nii oli see kooseluseadusega, valimiste ajal 'vene hirmu' tekitamisega, nii on see praegu pagulaste teemadel. Laskumata nende küsimuste sisusse tahaksin välja tuua kaks huvitavat trendi.
See töötab! Uskumatu, aga sellise retoorikaga suudetakse ka muidu poliitiliselt üsna ükskõikne eestlane oma urust välja ajada. Nii võidetakse Eesti Vabariigis valimised, nõnda on toimunud viimase aja suurimad meeleavaldused teemadel, mis sisuliselt tavalise elaniku elu minimaalselt puudutavad. Rahvast on suudetud polariseerida isegi mitte reaalpoliitiliste küsimustega, vaid põhimõtteliste aruteludega väikese ühiskonnarühma õiguste ümber. Teemades, milles kõik osapooled on laias laastus ühel meelel, suudab ikka üks punt asjaosalisi suurt hulka inimesi veenda, et teine leer tahab Eestisse importida suurtes hulkades immigrante. Selline ühiskonna aktiviseerumine on iseeneses tervitatav nähtus. Mida suurem hulk ühiskonda räägib nende jaoks olulistel teemadel kaasa, seda paremini toimiv demokraatia meil on, seda rohkem integreeritud on ühiskonna liikmed Eesti ellu, seda enam on esindatud erinevad arvamused ja mõtted.
Seejuures retoorika, mida kasutatakse sellise positiivse ühiskondliku aktivisatsiooni tekitamiseks on kurb, õõvastav ning hirmutav. Kõige ehmatavam on see, et nagu eelpool tsiteeritud autor kirjutas, ei ole antud retoorika levitajad kaugeltki mitte rumalad. See on süsteemne, läbi mõeldud ning keskselt koordineeritud tegevus, mille tulemusena on hulk inimesi väga häälekalt mingitel teemadel ühiskonnas kaasa hakanud rääkima. Sisulist debatti üldiselt kahjuks ei toimu, lüüakse loosungitega, hirmutavate videotega, massiliste kommentaariumidega, kus inimesed saavad maailmaviha anonüümselt välja elada. Üldiselt ei tohiks lasta emotsioonidel selliseid teemasid käsitledes esile kerkida, kuid võrdlemisi raske on jääda tundetuks nähes, et Toompeal käisid protestimas inimesed, kel särgil kirjas fraas "neegrid ahju"(Postimees 2015). See on hirmutav kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et mõttest saab sõna, sõnast tegu, teost harjumus. Mõte sellest, et 21. sajandi Eesti Vabariigis on inimesed, kes on valmis rassi, usu, seksuaalse eelistuse alusel kellegi kasvõi oma mõtetes ahju panema on rõve ning selle inimese sõna- ja mõttevabadust on väga keeruline õigustada. Teiseks seeõttu, et ilma tõenduspõhise argumentatsioonita info võib olla reaalselt kahjulik mitte ainult inimesele endale, vaid ka teistele ühiskonna liikmetele. Mõtte ilmestamiseks on hea näide vaktsiinivastaste liikumiste tegevus, mille tagajärjel näeme eri maailma paigus erinevaid haigusi, mida ei ole nendes kohtades juba aastakümneid olnud. Eeskujuks hiljutine lugu Hispaaniast, kus mõni aeg tagasi haigestus kuueaastane poiss difteeriasse, haigusesse, mis on vaktsiiniga ennetatav ning mille haigusjuhtu ei ole Hispaanias olnud 28 aastat (Quintáns, 2015).
Selle valguses võiks tõstatada järgmised küsimused: millised oleksid lahendused selliste teemade üle debateerimise kvaliteedi tõstmiseks? Millised on meie võimalused nägemaks ühiskonnana kaugemale loosungitest, tõenduspõhjata infost, pseudoteadusest? Kuidas ületada hirmu ja vihkamist kõige teistsuguse vastu? Ilmselge on hariduse mõju, kuid tundub, et ka sellest üksi tihtipeale ei piisa. Tõenäoliselt nõuab avatud maailma, erinevate kultuuride, tõekspidamiste aksepteerimine ka isikliku kogemuse olemasolu. Seetõttu on ajal kõige suurem roll - mida kauem me avatud maailmas oleme elanud, erinevusi kogenud, seda rohkem me neid ka mõistame, lahti mõtestame. Kuid sellisel juhul, millised on meie võimalused ühiskonnana, austades erinevate arvmuste olemasolu, tuua ühiskondlikus arutelus au sisse tõenduspõhine argumentatsioon ning läbimõeldus vastandina populismile ja loosunglikkusele? Kuidas saame kaasa aidata avatuse ning mõistmise normiks saamise kiirenemisele?
Need küsimused, tundub, taanduvad kokkuvõttes väärtustele, mida meie ühiskonnana kanname. Ja seega peavad väärtuste loojad ning edasiandjad sellele pöörama erilist tähelepanu. Antud kontekstis tundub, et kõige olulisemaks väärtuseks on see, et ühiskonnana peaksime elama põhimõtte järgi "kuni infot tõesust ei ole tõestatud, on info väär". Sellise dogma aluseks võtmine nõuab iga kord uut informatsiooni või loosungit tarbides mõtlema ning analüüsima, kas selle sisu on õige, millele see toetub, kas tegemist on arvamusega või tõenduspõhise materjaliga? Säärase mõtteviisiga peaksime alati lähenema ka väärtuspõhistele ja emotsionaalsetele küsimustele - milline on teiste riikide kogemus sõjapõgenike vastuvõtmisega? Kuidas sai Rootsi riik omal ajal Eestist tulnud põgenikelainega hakkama? Niisugune argumentatsioon peaks igal ühiskonnaliikmel alati iga teemaga kaasas käima. Tagasi tulles väärtuste loojate ning edasikandjate juurde siis ilmselt peaksid sellised argumentatsioonid algama kõrgemalt tasemelt, samuti on suur roll koolil, ülikoolil, avalikus ruumis arvamuse avaldajatel. Samuti on olulised kommunikatsiooni meetodid, millega ühiskonnagruppe kõnetada, selge on see, et ühekülgse ja piiratud kommunikatsiooniga kõigi ühiskonnagruppideni ei jõua. Hea meel on näha, et mõned avaliku elu tegelased ja ka riigikogulased on seda teed läinud ning püüavad küsimusi lahendada neid põhjalikult avalikuse ees argumenteerides. Jah, esialgu on raske, kuna vastuseis paistab olevat murdmatu, ning lihtsam ja efektiivsem on populismi ja hirmutamisega lahmida, kuid suured muutused ongi keerulised.
Viiteid
David Zaruk, 2015. How to deal with those nasty NITS. Blogaktiv.eu (http://risk-monger.blogactiv.eu/2015/05/26/how-to-deal-with-those-nasty-nits/)
Postimees, 2015. Galerii: sajad inimesed kogunesid Toompeale immigratsioonivastasele meeleavaldusele. (http://www.postimees.ee/3220945/galerii-sajad-inimesed-kogunesid-toompeale-immigratsioonivastasele-meeleavaldusele)
Jessica Mouzo Quintáns, 2015. Parents of diphtheria-stricken boy feel “tricked” by anti-vaccination groups. Elpais.com (http://elpais.com/elpais/2015/06/05/inenglish/1433512717_575817.html)
Wednesday, June 10, 2015
Saturday, April 21, 2012
Just because of reasons
Tervitusi Portugalist. Juba enne reisi hakkas mind häirima üks teema ja olen juba vist oma nädalakese kindlasti tahtnud selle südamelt ära kirjutada. Kuna praegu ei ole erilist tõmmet teistega möllama minna siis tundub, et on õige hetk kirjutada.
Tänaseks teemaks siis inimeste selgrootus ja massipsühhoos. Miks see mind nii väga häirima on hakanud, probleem on lihtne: inimesed võtavad endale mingi selge seisukoha ja kaitsevad seda tulihingeliselt, kuna nii on arvanud keegi teine või mõni loll on hakanud seda arvamust kõva häälega kuulutama. Probleem seisneb inimeste võimetuses kogu teemat hallata, mõlema poole selgitused ja kõik aspektid läbi kaaluda. Tänapäeval on äärmuslikkus saanud lahedaks ning oponeerimisest populism.
Toon siinkohal mõned näited, mis mind isiklikult on häirinud. Kuldse esikoha saab 2011 aasta maailma parimaks kohtunikuks valitud Viktor Kassai poleemika peale Eesti-Iirimaa mängu. Ehk siis olukord, kus eesti rahvas, kui jalgpallidoktorid otsustasid, et tema vile oli halb, diskrimineeris selgelt Eesti koondist ning üldiselt tuleks ta kohtunikutöölt vallandada.
---
SOPA/ACTA vastasus. Mina ei ole sel teemal siiani sõna võtnud ning eelistan jääda erapooletuks, kuna leian, et ei tea teemast piisavalt. Küll aga on kõik tuliselt teemal sõna võtma, meelt avaldama, pilte levitama jnejnejne. Samas, kui inimestelt küsida, mille vastu meelt avaldatakse või mis asi on ACTA/SOPA, on ammendavalt vastajate read hõredad. Siia alla võib ka liigitada vist KONY projekti.
---
Eesti kodanike oponeerimislembus. Tundub, et täna piisab meediasse pääsemiseks ja valijate häälte jaoks vaid puhtast oponeerimsiest. Toon välja siin, küll meelevaldselt ja pisut vägivaldselt, sotsid, kes on ilma midagi tegemata saanud populaarseimaks erakonnaks Eestis. Ainsad vähegi kajastust saanud sõnavõtud on kriitika valitsuse jms riigivõimude tegevuse kohta ning oponeerimine kõigele - üldiselt kõigele. WHAT THE FUCK?
Nii, peaksite nüüd teema sisu vähemalt enam-vähem mõistma. Miks see mind natuke kurjaks teeb, ongi see, et inimesed on a) teemas, mille kohta nad sõna võtavad asjatundmatud b) näevad vaid asja ühte külge c) tõlgendavad ja edastavad meelevaldselt informatsiooni. Parim kogu asja juures on see, et kui neile inimestele püüda oma vaatenurka ( mis tihtipeale üldsuse omast erinev ) pisut seletada, siis on nende põhiliseks argumendiks, et enamik ju arvab nagu mina, seega ongi vaidlus läbi ja üldiselt mõttetu teemaarendus.
Mida ma sellega öelda tahan on see, et GET SOME BACKBONE. Kasutage pead ja mõistust, mis on paketis kaasa antud ja MÕELGE. Ma ei taha öelda seda, et oponeerimine oleks halb, oste vastupidi, lihtsalt küsimus on faktide terviklikus tõlgendamises ja kogu suure pildi nägemises. Ärge uskuge kõike mida kirjutatakse, räägitakse ja mida on keegi teine öelnud. Ma ei usu, et ükski inimene saab öelda, et tal on alati 100% õigus, ega ei ole ikka küll.
Selline ta siis saigi. Soovitan Foo fighters : Back And Forth filmi vaadata. Mulle väga meeldis ja pani mõtlema samuti. Lugu on nende uuelt albumilt.
Tänaseks teemaks siis inimeste selgrootus ja massipsühhoos. Miks see mind nii väga häirima on hakanud, probleem on lihtne: inimesed võtavad endale mingi selge seisukoha ja kaitsevad seda tulihingeliselt, kuna nii on arvanud keegi teine või mõni loll on hakanud seda arvamust kõva häälega kuulutama. Probleem seisneb inimeste võimetuses kogu teemat hallata, mõlema poole selgitused ja kõik aspektid läbi kaaluda. Tänapäeval on äärmuslikkus saanud lahedaks ning oponeerimisest populism.
Toon siinkohal mõned näited, mis mind isiklikult on häirinud. Kuldse esikoha saab 2011 aasta maailma parimaks kohtunikuks valitud Viktor Kassai poleemika peale Eesti-Iirimaa mängu. Ehk siis olukord, kus eesti rahvas, kui jalgpallidoktorid otsustasid, et tema vile oli halb, diskrimineeris selgelt Eesti koondist ning üldiselt tuleks ta kohtunikutöölt vallandada.
---
SOPA/ACTA vastasus. Mina ei ole sel teemal siiani sõna võtnud ning eelistan jääda erapooletuks, kuna leian, et ei tea teemast piisavalt. Küll aga on kõik tuliselt teemal sõna võtma, meelt avaldama, pilte levitama jnejnejne. Samas, kui inimestelt küsida, mille vastu meelt avaldatakse või mis asi on ACTA/SOPA, on ammendavalt vastajate read hõredad. Siia alla võib ka liigitada vist KONY projekti.
---
Eesti kodanike oponeerimislembus. Tundub, et täna piisab meediasse pääsemiseks ja valijate häälte jaoks vaid puhtast oponeerimsiest. Toon välja siin, küll meelevaldselt ja pisut vägivaldselt, sotsid, kes on ilma midagi tegemata saanud populaarseimaks erakonnaks Eestis. Ainsad vähegi kajastust saanud sõnavõtud on kriitika valitsuse jms riigivõimude tegevuse kohta ning oponeerimine kõigele - üldiselt kõigele. WHAT THE FUCK?
Nii, peaksite nüüd teema sisu vähemalt enam-vähem mõistma. Miks see mind natuke kurjaks teeb, ongi see, et inimesed on a) teemas, mille kohta nad sõna võtavad asjatundmatud b) näevad vaid asja ühte külge c) tõlgendavad ja edastavad meelevaldselt informatsiooni. Parim kogu asja juures on see, et kui neile inimestele püüda oma vaatenurka ( mis tihtipeale üldsuse omast erinev ) pisut seletada, siis on nende põhiliseks argumendiks, et enamik ju arvab nagu mina, seega ongi vaidlus läbi ja üldiselt mõttetu teemaarendus.
Mida ma sellega öelda tahan on see, et GET SOME BACKBONE. Kasutage pead ja mõistust, mis on paketis kaasa antud ja MÕELGE. Ma ei taha öelda seda, et oponeerimine oleks halb, oste vastupidi, lihtsalt küsimus on faktide terviklikus tõlgendamises ja kogu suure pildi nägemises. Ärge uskuge kõike mida kirjutatakse, räägitakse ja mida on keegi teine öelnud. Ma ei usu, et ükski inimene saab öelda, et tal on alati 100% õigus, ega ei ole ikka küll.
Tuesday, April 10, 2012
"Emotsioon on rohkem väärt kui iga kroon, mis teenid tööga"
Tere taas armas lugeja. Enne alustamist tahaksin vabandada eelmise postituse pärast, mis oli nõrk nii tehnilise poole kui ka sisu poolest - ju ei olnud siis ikkagi seda head mõtet. Küll aga seekord tunnen, et on kogunenud jälle kõneainet ja sedapuhku pole tegemist ei artikli, ega video vaatamisest tuleneva inspiratsiooni, vaid hoopis ühe vestluse tagajärjega. Niisiis, natšinajem...
Mõni aeg tagasi vesteldes ühe abituriendist neiuga tulevikuplaanide teemadel küsisin tema käest, et mida teine õppida tahab. Vastuseks tuli üsna kiiresti: "TTÜ ja toidutehnoloogia." "Huvitav eriala" mõtlesin endamisi ja pärisin siis edasi, et kuidas siis nii ? Sama käbedalt tuli ka järgmine:" mulle meeldib süüa teha." Sellega selle vestluse antud kontekstis oluline osa lõppes. Oot-oot, asja sisu on alles ees.
Minu jaoks on tulevikuplaanid veel väga segased. Pole suutnud endale välja mõelda eriala, mida tahaksin edasi õppima minna. Küll aga on mul olemas kriteeriumid või eesmärgid, mida see eriala peaks täitma. Esiteks on muidugi materiaalne pool: eriala, mida ma õpin peaks mulle tagama tulevikus hea palga ja majandusliku kindlustatuse. Teisalt võiks see töö olla mingisuguse isikliku ambitsiooni väljundiks, kas siis karjääriredeli või mõne muu taolise näol.
Need kaks eesmärki on olnud mul väga pikalt silme ees. Kõlab omakasupüüdliku ja nõmedana, eks? See nõuab natukene teadmisi taustast. Nimelt pole ma pärit kõige varakamast perest ning elu pole alati olnud meelakkumine. Vanemate keeruka olukorra ja pideva stressi kõrvaltvaatamine on viinud tõdemuseni, et sellist elu mina küll endale ei taha. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et vajame kõrvalist abi või, et me ei saaks hakkama, kuid alati saab paremini, eks ;). Ma ei taha olla see " keskmine eestlane ", kel peale maksude, laenu ja üüri maksmist on vaevu-vaevu veel nädala söögiraha pihus ja kes peab kuu lõpuni elamiseks veel altuurat kah otsa tegema.
Noh, väljapääs on võrdlemisi lihtne. Kui reaalaineid jagad, mine õpi mõnda neist ja saad suure tõenäosusega välismaale inseneriks, kes teadupärast on üldjuhul hästi makstud kuivikud.
Nüüd aga, peale seda, kui need sõnad said lausutud on endalgi veidi jube tunne sees. See pole ju ka mingi elu, kui töötad, et elada, elad, et töötada. Kuigi selline töö võib täiesti vabalt olla naudingut pakkuv, ei ole see ikkagi vist see.
Niisiis " mulle meeldib süüa teha ". Miks see lause nii eriline on, küsite? Nimelt just seetõttu, et see lause jätab kõrvale kõik isiklikud, ühiskondlikud, majanduslikud ja kõik muud ambitsioonid ning keskendub sellele, mis teeb antud hetkel seda indiviidi õnnelikuks. Ja oi kui palju on räägitud sellest, et töö, mida inimene teeb, peab talle meeldima ja sobima. Ma ei olnud varem kordagi mõelnud sellele nõnda lihtsalt. Olin küll kaalunud erialasid, mis mulle võib-olla rohkem meeldiksid, andes järgi sellele " majandusliku olukorra küsimusele ".
Tahaksin siia kõrvale tuua näite oma enda hiljutisest elust. Nimelt langes minu osaks au korraldada Eesti Õpilasesinduste Liidu hiljutist üldkoosolekut. Selle korraldusmeeskonna jaoks 4-päevase ürituse vältel sain magada kokku umbes 12 tundi, sõin kõhu täis võib-olla 4 korda, käisin maha mitukümmend kilomeetrit jnejne. Kõik need näitajad on olulised seepärast, et sain sellega hakkama ilma üliinimliku pingutuseta, kuna ma nautisin igat viimast kui hetke. Tõepoolest, selle töö ( nimetagem seda hetkel nii ) tegemine oli minu jaoks läbi ja lõhki nauding. Ma ei saanud selle eest rahalist tasu, ega oleks tahtnudki saada.
Niisiis, olen välja toonud kaks äärmust. Töö mis on hästi makstud, kuid emotsionaalsel tasandil ei paku absoluutselt mitte midagi ja teine, kus heast palgast juttugi ei ole ( oletame, et leiaksin töö, mis oleks lähedalgi samaväärsele ja oleks makstud ). Minna mööda kuldset keskteed või valida üks äärmustest ja hoida sõrmed ristis, et veaks?
"Emotsioon on rohkem väärt, kui iga kroon mis teenid tööga" (Noizmakas-Monument). Ju vist, ei vahetaks välja viimast nädalavahetust ükskõik mitme krooni vastu. Usun vist lõppudelõpuks sellesse, et kui inimene teeb midagi südamega, naudib seda, teeb ta seda hästi. Kui keegi teeb midagi hästi, märgatakse seda ja ühel hetkel saab temast tegija, temaga tahetakse koostööd teha ja tekibki väljund karjääriks ning õnnestumiseks.
Pigem olen vaene kui õnnetu. Minu kogemus ütleb ka seda, et rikkuse ja õnnelikkuse vahel on seos, pöördvõrdeline seos. Olgem õnnelikud!
Mõni aeg tagasi vesteldes ühe abituriendist neiuga tulevikuplaanide teemadel küsisin tema käest, et mida teine õppida tahab. Vastuseks tuli üsna kiiresti: "TTÜ ja toidutehnoloogia." "Huvitav eriala" mõtlesin endamisi ja pärisin siis edasi, et kuidas siis nii ? Sama käbedalt tuli ka järgmine:" mulle meeldib süüa teha." Sellega selle vestluse antud kontekstis oluline osa lõppes. Oot-oot, asja sisu on alles ees.
Minu jaoks on tulevikuplaanid veel väga segased. Pole suutnud endale välja mõelda eriala, mida tahaksin edasi õppima minna. Küll aga on mul olemas kriteeriumid või eesmärgid, mida see eriala peaks täitma. Esiteks on muidugi materiaalne pool: eriala, mida ma õpin peaks mulle tagama tulevikus hea palga ja majandusliku kindlustatuse. Teisalt võiks see töö olla mingisuguse isikliku ambitsiooni väljundiks, kas siis karjääriredeli või mõne muu taolise näol.
Need kaks eesmärki on olnud mul väga pikalt silme ees. Kõlab omakasupüüdliku ja nõmedana, eks? See nõuab natukene teadmisi taustast. Nimelt pole ma pärit kõige varakamast perest ning elu pole alati olnud meelakkumine. Vanemate keeruka olukorra ja pideva stressi kõrvaltvaatamine on viinud tõdemuseni, et sellist elu mina küll endale ei taha. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et vajame kõrvalist abi või, et me ei saaks hakkama, kuid alati saab paremini, eks ;). Ma ei taha olla see " keskmine eestlane ", kel peale maksude, laenu ja üüri maksmist on vaevu-vaevu veel nädala söögiraha pihus ja kes peab kuu lõpuni elamiseks veel altuurat kah otsa tegema.
Noh, väljapääs on võrdlemisi lihtne. Kui reaalaineid jagad, mine õpi mõnda neist ja saad suure tõenäosusega välismaale inseneriks, kes teadupärast on üldjuhul hästi makstud kuivikud.
Nüüd aga, peale seda, kui need sõnad said lausutud on endalgi veidi jube tunne sees. See pole ju ka mingi elu, kui töötad, et elada, elad, et töötada. Kuigi selline töö võib täiesti vabalt olla naudingut pakkuv, ei ole see ikkagi vist see.
Niisiis " mulle meeldib süüa teha ". Miks see lause nii eriline on, küsite? Nimelt just seetõttu, et see lause jätab kõrvale kõik isiklikud, ühiskondlikud, majanduslikud ja kõik muud ambitsioonid ning keskendub sellele, mis teeb antud hetkel seda indiviidi õnnelikuks. Ja oi kui palju on räägitud sellest, et töö, mida inimene teeb, peab talle meeldima ja sobima. Ma ei olnud varem kordagi mõelnud sellele nõnda lihtsalt. Olin küll kaalunud erialasid, mis mulle võib-olla rohkem meeldiksid, andes järgi sellele " majandusliku olukorra küsimusele ".
Tahaksin siia kõrvale tuua näite oma enda hiljutisest elust. Nimelt langes minu osaks au korraldada Eesti Õpilasesinduste Liidu hiljutist üldkoosolekut. Selle korraldusmeeskonna jaoks 4-päevase ürituse vältel sain magada kokku umbes 12 tundi, sõin kõhu täis võib-olla 4 korda, käisin maha mitukümmend kilomeetrit jnejne. Kõik need näitajad on olulised seepärast, et sain sellega hakkama ilma üliinimliku pingutuseta, kuna ma nautisin igat viimast kui hetke. Tõepoolest, selle töö ( nimetagem seda hetkel nii ) tegemine oli minu jaoks läbi ja lõhki nauding. Ma ei saanud selle eest rahalist tasu, ega oleks tahtnudki saada.
Niisiis, olen välja toonud kaks äärmust. Töö mis on hästi makstud, kuid emotsionaalsel tasandil ei paku absoluutselt mitte midagi ja teine, kus heast palgast juttugi ei ole ( oletame, et leiaksin töö, mis oleks lähedalgi samaväärsele ja oleks makstud ). Minna mööda kuldset keskteed või valida üks äärmustest ja hoida sõrmed ristis, et veaks?
"Emotsioon on rohkem väärt, kui iga kroon mis teenid tööga" (Noizmakas-Monument). Ju vist, ei vahetaks välja viimast nädalavahetust ükskõik mitme krooni vastu. Usun vist lõppudelõpuks sellesse, et kui inimene teeb midagi südamega, naudib seda, teeb ta seda hästi. Kui keegi teeb midagi hästi, märgatakse seda ja ühel hetkel saab temast tegija, temaga tahetakse koostööd teha ja tekibki väljund karjääriks ning õnnestumiseks.
Pigem olen vaene kui õnnetu. Minu kogemus ütleb ka seda, et rikkuse ja õnnelikkuse vahel on seos, pöördvõrdeline seos. Olgem õnnelikud!
Wednesday, March 28, 2012
Kuidas hoida raha kokku?
Tere taas. Tänane inspiratsiooniallikikas tuleb VOT SELLISEST artiklist. Lugege kindlasti läbi, üldhariv on ta igatahes. Mõni huvitav mõtegi sisse lipsanud, mida võiks ära kasutada.
Nagu juba öeldud, on artikkel minu arvates väga asjakohane, kuid siiski tahtsin oma arvamuse sellest kirjutada, olenemata, kas see avaldatakse Postimehe arvamuste küljel või mitte.
Rohelised
Einoh, jutt on ilus ja tore. Tuulikud ja päikesepaneelid. Maal, jah, linnas, elusees mitte. Tallinnas ega Tartus ei lubata seda kohe kindlasti teha, rikub linnapilti jne. Lisaks sellele on päikesepaneelid väga kallis investeering ja täna ei tasu ta end Eesti tingimustes eriti ära kah. Lisaks sellele on mõttetu teha riigi raha eest mitmeid väikeseid investeeringuid madala tuulekiirusega paikadesse, kui mõistlikum oleks ehitada suur generaator merele, kus tema tootlikus on kordades suurem.
Üldiselt olen rohelise mõtteviisi poolt, kuid see peab olema riiklikult normatiseeritud ja võimalikult mõistlikult üles ehitatud.
Oravapartei
Uus Tiigrihüpe - mis vanal viga on ?!
Taaskord idee, mida olen isegi korduvalt mõelnud, et miks mitte viia õpikud, materjalid kõik internetti, õpilane nii või teisiti veedab seal väga suure osa oma ajast ( lugege kindlasti, väga huvitav artikkel taaskord http://www.tarbija24.ee/789152/arvutilapsed-ei-ole-suudi-et-kool-on-igav/ ).
Küll aga ei saa ma tahes tahtmata olla mitte kuidagi nõus mõtetega, nagu õpetajate tunnimaterjalid internetti või kontrolltööd internetti.
Põhjused
a) Õpetajatööst kaob siis viimanegi au ära, põhimõtteliselt iga tont võib täiesti seaduslikult riiklikku õppekava internetist maha lugedes noori koolitada, milleks meile siis " tippspetsialistid " ?
b) Õpetajatest saavad niimoodi nagu mingid kloonid, kes jauravad sama asja aastast aastasse, lisaks sellele, ärge unustage koolide õppekavasid, need on ju samuti õppesuuniti jne erinevad.
c) Kontrolltööd internetis õpetavad noortele vaid üht: uued viisid kuidas spikerdada. Seda tööd ei ole võimalik teha selliseks, et mitte keegi ei saaks seda maha kirjutada, 2 kuuga oleks need tööd ka Annaabis üleval ja asi vask. Nii see õppekvaliteet küll ülesmäge ei lähe.
Sihtasutusse ma ka väga ei usu, kuna erakoolid muudavad asja väga kaugeks tsentraliseeritusest ja minu mõistus ütleb, et haridus, ühena vähestest valdkondadest peaks siiski tsentraliseeritud olema.
Eero on omamoodi mees. Temaga peate isiklikult tutvuma, et seda mõista :)
http://csimsummercamcourse.files.wordpress.com/2011/07/teachers.jpg
Punane partei
Rühmatööd- GENIAALNE mõte, kuid kahtlen selle võimes tundide arvu vähendada, pigem läheb rohkem energiat nädalavahetuse planeerimiseks.
Klassid on juba minuarvates võrdlemisi suured, vaid algklassides on hetkel pisemad klassid, põhikool ja gümnaasium saab ikka 35-6 inimeselistes klassides õppida (noh, linnakoolis muidugi, kus on niipalju õpilasi).
Õppekava kärpimine-- ei oska öelda, usun sellesse, et Eesti haridus ei tohiks muutuda liiga pehmeks, peab jääma ikkagi selline distsipliin, väärikus ja mõned vabaduse puudused. Olles Skandinaavia koolides veidi aega veetnud tundub mulle, et sealne meelsus ja õppemotivatsioon ja kõik säärane on tunduvalt väiksem kui meil. Selline softcore haridus on ka jama. Lisaks sellele on Soomes ka õppeaasta pikem, mis põhjustabki tundide väiksema arvu nädalas ;)
See võõrkeele värk on väga lahe. Lapsed omandavad tõepoolest keeli megakiiresti. Siin on aga üks probleem, last ei tohi sellega kurnata. Rüblik peab saama olla rüblik. Põngerjast tudengit teha on lollus. Aga see keeleõppevärk on õige suund, kindlasti, keeled viivad elus kaugele.
Pearaha küsimuses olen mina samuti seda meelt, et see tuleks kaotada. Küll on seda Eestis raske teha. Norras, jah, lihtne, anname raha sinna kus seda on kõige enam vaja, meil aga, pole lihtsalt seda raha anda sinna kus seda on vaja. " Selle koha " märkamine on samuti ju resurssi nõudev, seega lõppude lõpuks on hetke pearahasüsteem kõige efektiivsem ja hoiab ära suurema korruptsiooni, muud pättused. ja tülid
Siin vahemärkusena : Mis värk nende maakoolide õpetajatega on? Maal elavatest inimestest pidid parima palga peal olema just õpetajad, niiet miks maakoolide õpetajaid nüüd nii nagu ***** pilpa peal jubedalt hoidma on hakatud ? Miks nemad paremad järsku on kui linnakooli õpetaja ?
Trummipõrin... IRL
Erakoolid !? Tipptasemel?! MIKS ?! Sihtasutus ?!
MIKS?!?!?!?! Samad inimesed ju räägivad sellest, kuidas Eesti ainuke tulevikulootus on meie intellekt ja tänu sellele loodav lisandväärtus. Maavarasid meil pole, palju kah mitte, aga mõistust justkui nagu oleks. Aga nüüd tulevad jutuga välja, et teeme hea hariduse tasuliseks.. No minge te ka, siin on ju ilmselge paradoks, kui vaene, tark poiss peabki jääma vaeseks targaks poisiks. Ainus lootus on tänapäeva kooliõpetaja Forsselius, kes tuleb ja viib poisid Rootsi ära. teh
Ja üldiselt, siin pole nagu ära toodud, mis saab nendest vähemvõimekatest ? Ongi eluaeg lollid ja, las nad siis olla ?
Tsiteerin :" 7. Vähem noori gümnaasiumisse - kui rohkem noori läheb kohe pärast põhikooli kutsekooli, jääb gümnaasiumis õpilasi vähemaks ja riigil kulub gümnaasiumile märkimisväärselt vähem raha, sest suured massid õpivad kolm aastat vähem. "
Stopp.. Loeme uuesti. Ja just selliste lausete pärast peakski need inimesed minema ÜLIKOOLI või ma ei tea mis õppeasutusse. Vabandust, aga see lause ei ole ju kuidagimoodi loogiline. Kutsekad nagu poleks riigii mure, aa õigus, seal on ju need lollid, põmmpead.. nomaivõi
Sõduripoiste ja vabatahtlike abi mõte on tegelt päris tore :)
Rahvaliit
Jep, selline erakond on Eestis ikka veel täitsa olemas.
Aga nagu kahtlustada võiski, ei ole selles blokkis mitte midagi erutavat, nagu ka vastavas erakonnas. Huvitav mõttekäik küll, aga ma olen aru saanud, et Poola ja Hispaania õunad on meil ikka odavamad kui Eesti omad + ma usun, et kohalikud omavalitsused ja toitlustusteenust pakkuvad ettevõtted teevad nii või teisiti kõik, et kulud madalal, tulud kõrgel hoida.
Aukohtu otsusega toome teie ette .... Keskerakonna
Eelkutseõpe on huvitav mõte, kuid ma ei näe sellel turgu. Ei usu, et paljud GAGi õpilased tahaks minna nt puutööd õppima kooli kõrvalt. Parematki teha.
Tööturu vajadustele orienteeritud õpe ja 50% jutt. BULLCRAP, nii need inimesed siit Eestist ära lähevadki ju. Kui nad ei saa õppida seal kus ja seda mida nad tahavad, siis minnaksegi välismaale.
a) Gümnaasiumikohtade arvudega piiramine on mõttetu, pigem püüda tekitada mingisugune ühtne lävend, kuid see muudab jälle Gümnaasiumi aktsiad tunduvalt kallimaks võrreldes kutsekaga
b) Inimene läheb täna kutsekasse 2 juhul,
1) ta ei saa gümnaasiumi, aga midagi peaks nagu edasi tegema
2) tal on tõsine huvi mõne kutse vastu.
Võttes ära teise variandi e valikuvõimaluse, tapame viimsegi kvaliteetse oskustööjõu olemasolu EVs. Kõik see mees astub ühiselt mõnele muule turule, kus on ruumi ka nende huvialade rakendumiseks.
Üldiselt on need Keskerakonna alla tehtud pakkumised üsna nukrad ja sisutud minuarvates. Juttu on ju inimeste koolitamata jätmise eest kokkuhoidmisest, mis on nagu ma ennem intellektist, kui kapitalist, rääkisin meie RAHVUSLIK AARE ja seega ka kuritegu.
Kokku võttes kogu seda tralli, ütleksin, et artikkel oli küll huvitav lugeda ja sisaldas mõningaid väga teistsuguseid ja mõtlemapanevaid ideid, kuid oli võrdlemisi halvasti kokku pandud. Ülesehitus oli hea, kuid mõningad, kas siis toimetuslikud, või lihtsalt tobedad mõttevead rikkusid seda liigselt. Allpoolt leiate, erinevate erakondade ja nende mõnede esindajate arvamused minu poolt luubi alla võetud artikli kohta. Seega kui silmad veel verd ei jookse ja mõte liigub, andke minna, sealgi mõni päris hea arutlus, aga ka mõni mitte-nii-hea.
http://arvamus.postimees.ee/788870/keskerakond-opetajate-palgaks-voiks-minna-luksusmaks/ - Keskerakond
http://arvamus.postimees.ee/788658/sotsid-opetajate-palgatous-sisemistest-reservidest-on-bluff/ - Sotsid
http://arvamus.postimees.ee/788512/pakosta-juurakule-moned-head-ideed-kuid-opetajate-palka-ei-tosta/ - IRL
http://arvamus.postimees.ee/787470/rohelised-paremast-koolisusteemist-alustada-tuleb-juhtimise-korrastamisest/ - Rohelised
http://arvamus.postimees.ee/787632/oravapartei-kiidab-uut-tiigrit-randlaborit-ja-eraraha-koolis/ Reformierakond
Nagu juba öeldud, on artikkel minu arvates väga asjakohane, kuid siiski tahtsin oma arvamuse sellest kirjutada, olenemata, kas see avaldatakse Postimehe arvamuste küljel või mitte.
Rohelised
Einoh, jutt on ilus ja tore. Tuulikud ja päikesepaneelid. Maal, jah, linnas, elusees mitte. Tallinnas ega Tartus ei lubata seda kohe kindlasti teha, rikub linnapilti jne. Lisaks sellele on päikesepaneelid väga kallis investeering ja täna ei tasu ta end Eesti tingimustes eriti ära kah. Lisaks sellele on mõttetu teha riigi raha eest mitmeid väikeseid investeeringuid madala tuulekiirusega paikadesse, kui mõistlikum oleks ehitada suur generaator merele, kus tema tootlikus on kordades suurem.
Üldiselt olen rohelise mõtteviisi poolt, kuid see peab olema riiklikult normatiseeritud ja võimalikult mõistlikult üles ehitatud.
Oravapartei
Uus Tiigrihüpe - mis vanal viga on ?!
Taaskord idee, mida olen isegi korduvalt mõelnud, et miks mitte viia õpikud, materjalid kõik internetti, õpilane nii või teisiti veedab seal väga suure osa oma ajast ( lugege kindlasti, väga huvitav artikkel taaskord http://www.tarbija24.ee/789152/arvutilapsed-ei-ole-suudi-et-kool-on-igav/ ).
Küll aga ei saa ma tahes tahtmata olla mitte kuidagi nõus mõtetega, nagu õpetajate tunnimaterjalid internetti või kontrolltööd internetti.
Põhjused
a) Õpetajatööst kaob siis viimanegi au ära, põhimõtteliselt iga tont võib täiesti seaduslikult riiklikku õppekava internetist maha lugedes noori koolitada, milleks meile siis " tippspetsialistid " ?
b) Õpetajatest saavad niimoodi nagu mingid kloonid, kes jauravad sama asja aastast aastasse, lisaks sellele, ärge unustage koolide õppekavasid, need on ju samuti õppesuuniti jne erinevad.
c) Kontrolltööd internetis õpetavad noortele vaid üht: uued viisid kuidas spikerdada. Seda tööd ei ole võimalik teha selliseks, et mitte keegi ei saaks seda maha kirjutada, 2 kuuga oleks need tööd ka Annaabis üleval ja asi vask. Nii see õppekvaliteet küll ülesmäge ei lähe.
Sihtasutusse ma ka väga ei usu, kuna erakoolid muudavad asja väga kaugeks tsentraliseeritusest ja minu mõistus ütleb, et haridus, ühena vähestest valdkondadest peaks siiski tsentraliseeritud olema.
Eero on omamoodi mees. Temaga peate isiklikult tutvuma, et seda mõista :)
Punane partei
Rühmatööd- GENIAALNE mõte, kuid kahtlen selle võimes tundide arvu vähendada, pigem läheb rohkem energiat nädalavahetuse planeerimiseks.
Klassid on juba minuarvates võrdlemisi suured, vaid algklassides on hetkel pisemad klassid, põhikool ja gümnaasium saab ikka 35-6 inimeselistes klassides õppida (noh, linnakoolis muidugi, kus on niipalju õpilasi).
Õppekava kärpimine-- ei oska öelda, usun sellesse, et Eesti haridus ei tohiks muutuda liiga pehmeks, peab jääma ikkagi selline distsipliin, väärikus ja mõned vabaduse puudused. Olles Skandinaavia koolides veidi aega veetnud tundub mulle, et sealne meelsus ja õppemotivatsioon ja kõik säärane on tunduvalt väiksem kui meil. Selline softcore haridus on ka jama. Lisaks sellele on Soomes ka õppeaasta pikem, mis põhjustabki tundide väiksema arvu nädalas ;)
See võõrkeele värk on väga lahe. Lapsed omandavad tõepoolest keeli megakiiresti. Siin on aga üks probleem, last ei tohi sellega kurnata. Rüblik peab saama olla rüblik. Põngerjast tudengit teha on lollus. Aga see keeleõppevärk on õige suund, kindlasti, keeled viivad elus kaugele.
Pearaha küsimuses olen mina samuti seda meelt, et see tuleks kaotada. Küll on seda Eestis raske teha. Norras, jah, lihtne, anname raha sinna kus seda on kõige enam vaja, meil aga, pole lihtsalt seda raha anda sinna kus seda on vaja. " Selle koha " märkamine on samuti ju resurssi nõudev, seega lõppude lõpuks on hetke pearahasüsteem kõige efektiivsem ja hoiab ära suurema korruptsiooni, muud pättused. ja tülid
Siin vahemärkusena : Mis värk nende maakoolide õpetajatega on? Maal elavatest inimestest pidid parima palga peal olema just õpetajad, niiet miks maakoolide õpetajaid nüüd nii nagu ***** pilpa peal jubedalt hoidma on hakatud ? Miks nemad paremad järsku on kui linnakooli õpetaja ?
Trummipõrin... IRL
Erakoolid !? Tipptasemel?! MIKS ?! Sihtasutus ?!
MIKS?!?!?!?! Samad inimesed ju räägivad sellest, kuidas Eesti ainuke tulevikulootus on meie intellekt ja tänu sellele loodav lisandväärtus. Maavarasid meil pole, palju kah mitte, aga mõistust justkui nagu oleks. Aga nüüd tulevad jutuga välja, et teeme hea hariduse tasuliseks.. No minge te ka, siin on ju ilmselge paradoks, kui vaene, tark poiss peabki jääma vaeseks targaks poisiks. Ainus lootus on tänapäeva kooliõpetaja Forsselius, kes tuleb ja viib poisid Rootsi ära. teh
Ja üldiselt, siin pole nagu ära toodud, mis saab nendest vähemvõimekatest ? Ongi eluaeg lollid ja, las nad siis olla ?
Tsiteerin :" 7. Vähem noori gümnaasiumisse - kui rohkem noori läheb kohe pärast põhikooli kutsekooli, jääb gümnaasiumis õpilasi vähemaks ja riigil kulub gümnaasiumile märkimisväärselt vähem raha, sest suured massid õpivad kolm aastat vähem. "
Stopp.. Loeme uuesti. Ja just selliste lausete pärast peakski need inimesed minema ÜLIKOOLI või ma ei tea mis õppeasutusse. Vabandust, aga see lause ei ole ju kuidagimoodi loogiline. Kutsekad nagu poleks riigii mure, aa õigus, seal on ju need lollid, põmmpead.. nomaivõi
Sõduripoiste ja vabatahtlike abi mõte on tegelt päris tore :)
Rahvaliit
Jep, selline erakond on Eestis ikka veel täitsa olemas.
Aga nagu kahtlustada võiski, ei ole selles blokkis mitte midagi erutavat, nagu ka vastavas erakonnas. Huvitav mõttekäik küll, aga ma olen aru saanud, et Poola ja Hispaania õunad on meil ikka odavamad kui Eesti omad + ma usun, et kohalikud omavalitsused ja toitlustusteenust pakkuvad ettevõtted teevad nii või teisiti kõik, et kulud madalal, tulud kõrgel hoida.
Aukohtu otsusega toome teie ette .... Keskerakonna
Eelkutseõpe on huvitav mõte, kuid ma ei näe sellel turgu. Ei usu, et paljud GAGi õpilased tahaks minna nt puutööd õppima kooli kõrvalt. Parematki teha.
Tööturu vajadustele orienteeritud õpe ja 50% jutt. BULLCRAP, nii need inimesed siit Eestist ära lähevadki ju. Kui nad ei saa õppida seal kus ja seda mida nad tahavad, siis minnaksegi välismaale.
a) Gümnaasiumikohtade arvudega piiramine on mõttetu, pigem püüda tekitada mingisugune ühtne lävend, kuid see muudab jälle Gümnaasiumi aktsiad tunduvalt kallimaks võrreldes kutsekaga
b) Inimene läheb täna kutsekasse 2 juhul,
1) ta ei saa gümnaasiumi, aga midagi peaks nagu edasi tegema
2) tal on tõsine huvi mõne kutse vastu.
Võttes ära teise variandi e valikuvõimaluse, tapame viimsegi kvaliteetse oskustööjõu olemasolu EVs. Kõik see mees astub ühiselt mõnele muule turule, kus on ruumi ka nende huvialade rakendumiseks.
Üldiselt on need Keskerakonna alla tehtud pakkumised üsna nukrad ja sisutud minuarvates. Juttu on ju inimeste koolitamata jätmise eest kokkuhoidmisest, mis on nagu ma ennem intellektist, kui kapitalist, rääkisin meie RAHVUSLIK AARE ja seega ka kuritegu.
Kokku võttes kogu seda tralli, ütleksin, et artikkel oli küll huvitav lugeda ja sisaldas mõningaid väga teistsuguseid ja mõtlemapanevaid ideid, kuid oli võrdlemisi halvasti kokku pandud. Ülesehitus oli hea, kuid mõningad, kas siis toimetuslikud, või lihtsalt tobedad mõttevead rikkusid seda liigselt. Allpoolt leiate, erinevate erakondade ja nende mõnede esindajate arvamused minu poolt luubi alla võetud artikli kohta. Seega kui silmad veel verd ei jookse ja mõte liigub, andke minna, sealgi mõni päris hea arutlus, aga ka mõni mitte-nii-hea.
http://arvamus.postimees.ee/788870/keskerakond-opetajate-palgaks-voiks-minna-luksusmaks/ - Keskerakond
http://arvamus.postimees.ee/788658/sotsid-opetajate-palgatous-sisemistest-reservidest-on-bluff/ - Sotsid
http://arvamus.postimees.ee/788512/pakosta-juurakule-moned-head-ideed-kuid-opetajate-palka-ei-tosta/ - IRL
http://arvamus.postimees.ee/787470/rohelised-paremast-koolisusteemist-alustada-tuleb-juhtimise-korrastamisest/ - Rohelised
http://arvamus.postimees.ee/787632/oravapartei-kiidab-uut-tiigrit-randlaborit-ja-eraraha-koolis/ Reformierakond
Wednesday, March 14, 2012
Desperado OÜ
Nonii, olge valmis üheks nutuseks postituseks nüüd. Eelmises rääkisin vägivallast ja vihast, seekord austusest ja suu õigel ajal kinni hoidmisest. Lühidalt öeldes samast asjast ainult veidi teises võtmes.
Eelmine postitus sai ka pisut järelkaja ( mille üle ma olen väga õnnelik ja soosiks igal võimalikul viisil seda ), mille tõttu otsustasin sarnase teema kasuks. Lisaks sellele on teema ka minu jaoks viimasel ajal väga oluline, kes lähemalt tahab teada, küsigu, kuna usun, et teid eriti ei huvita minu hingeelu ;)
Niisiis, austus. Kas miski, mille peame välja teenima või on seda igaüks väärt? Mis alusel üldse otsustada kas inimene on austust väärt? Alustaksin üsna kaugelt. Nimelt esmamulje kujundamisest. Esmamulje sinust kujundatakse juba umbes 5 sekundit peale esmakohtumist. Selleks pole vaja vahetada sõnagi. Esmamulje jätab lõhn, riietus, soeng, olek jne. See on paratamatu, pole olemas inimest, kes ei hindaks inimesi. Meid hinnatakse ja võrreldakse kogu aeg. Mina näiteks hindan inimesi jalanõude järgi. Jalanõud räägivad inimese kohta tohutult palju. Nende järgi saab hinnata inimese kõnnakut, viimase paari tunni käike, natukene ka iseloomu ja maitset.
Aga siiski. Kas see esmamulje tähendab üldse midagi? Kindlasti tähendab. Mingite inimtüüpide kohta ütleb esmamulje üsna palju, aga samas välimuse põhjal inimene lahterdada ja sildistada on veidi totter. Inimene on liiga keerukas kogu ma mõtete, emotsioonide, käitumismaneeride jms eriliste omadustega, et pelgalt peale vaadates põhja panev arvamus kujundada. Eriti käib see noore inimese kohta. Noorel inimesel ei ole võimalik alati selline välja näha nagu ta tahaks, ees võivad olla rahalised mured ja palju muud. Üldiselt, inimese iseloomu kohta, peale vaadates head, adekvaatset muljet kujundada ei ole võimalik.
Nii, oletame, et esimene pealevaatamine on tehtud. Aeg on esimeseks vestluseks. Vestluspartner on kuidagi pinges ega soovi Sinuga eriti vestlust arendada. Köhatab tihti, on näost ära - selge ta on mingi imelik. Teine stsenaarium.. Alustate vestlust, kõik on hästi, ainult inimene kellega juttu puhud, ajab kuidagi lolli juttu, ei saa teemale pihta - selge, mingi lollakas, sellisega küll rääkida ei taha rohkem, vabandad end välja ja lahkud. Loodan, et saite aru mida ma öelda tahtsin, neid stsenaariume võiks tuua lõputult. Aga kas antud partnerite puhul oli ikka tegemist imeliku ja lollakaga?
Nii, kolmas peatükk meie tänasest rännakust. Seekord on tegemist juba tuttava tegelasega. Ta on tõre, ei taha sinuga rääkida. Peale seda kui olid lolli küsimuse küsinud, nalja teinud, käratas sinu peale. Tegemist pole sinu hea sõbraga, aga oled temaga juba poolteist aastat samas klassis käinud. Seepeale lähed endast välja ja valad kõik välja. KÕIK, mida vähegi sülg suhu toob, pritsid talle näkku. " Ah on värdjas. "
Oskate samastuda? Kes on süüdi ? Miks ei tahtnud sa selle imeliku särgiga poisiga rääkida? Miks (vabandasid ja) lõpetasid selle lollakaga rääkimise? Miks sõimasid oma head klassivenda?
Kas nad ei vääri siis austust?
Või väärivad siiski? Kas mõtlete kunagi enne, kui ütlete, põhjustele, miks üks või teine inimene käitub nii nagu ta käitub? Miks te ise käitusite nii? Vaadake, igal teol on põhjus ja tagajärg. Hetkel keskendume küll ainult põhjustele. Enne kui inimese kohta otsus langetada, tuleks teda veidi tundma õppida või vähemalt läbi kaaluda kõik variandid, miks ta nii on käitunud. Inimesed ei suuda end eriti hästi valitseda, kui neil on mõttes mõni mure või probleem. Kui eile oli näiteks boy(girl)friendiga tüli, kodus on probleemid, mis iganes asi. See muudab meid ja võib ühel hetkel kulmineeruda. Inimese murdepunktini viimiseks pole üldse palju vaja...
Mina näen asja nii: kõiki inimesi tuleb austada. Jah, ka peale seda kui nad on teinud midagi näotut ja valet, kuna me ei tea kunagi, mis inimese sellise teoni viis. Eriti oluline on see austus siis, kui te ei tunne inimest, kuna siin tulevad eriti tugevalt mängu need "tagajärjed".
Okei, tegelikult kõiki inimesi ei ole võimalik austada, ma tean. Aga palun, PALUUN STOP the hate. On täiesti okei, kui te ei austa kõiki inimesi ja võib-olla ta isegi ei meeldi teile. Aga no ei ole vaja halvasti öelda. Te teete sellega karuteene endale, sellele inimesele ja rikute veel nii mõnegi hea asja ära. Palju vähem energiat kulub kui oma suu kinni hoiate (I).
Hint! Kui vaja kellelegi ära panna, siis seda saab teha ka intelligentselt, eneseväärikust säilitades.
See lugu on kuidagi väga sobiv tänasesse päeva.
Eelmine postitus sai ka pisut järelkaja ( mille üle ma olen väga õnnelik ja soosiks igal võimalikul viisil seda ), mille tõttu otsustasin sarnase teema kasuks. Lisaks sellele on teema ka minu jaoks viimasel ajal väga oluline, kes lähemalt tahab teada, küsigu, kuna usun, et teid eriti ei huvita minu hingeelu ;)
Niisiis, austus. Kas miski, mille peame välja teenima või on seda igaüks väärt? Mis alusel üldse otsustada kas inimene on austust väärt? Alustaksin üsna kaugelt. Nimelt esmamulje kujundamisest. Esmamulje sinust kujundatakse juba umbes 5 sekundit peale esmakohtumist. Selleks pole vaja vahetada sõnagi. Esmamulje jätab lõhn, riietus, soeng, olek jne. See on paratamatu, pole olemas inimest, kes ei hindaks inimesi. Meid hinnatakse ja võrreldakse kogu aeg. Mina näiteks hindan inimesi jalanõude järgi. Jalanõud räägivad inimese kohta tohutult palju. Nende järgi saab hinnata inimese kõnnakut, viimase paari tunni käike, natukene ka iseloomu ja maitset.
Aga siiski. Kas see esmamulje tähendab üldse midagi? Kindlasti tähendab. Mingite inimtüüpide kohta ütleb esmamulje üsna palju, aga samas välimuse põhjal inimene lahterdada ja sildistada on veidi totter. Inimene on liiga keerukas kogu ma mõtete, emotsioonide, käitumismaneeride jms eriliste omadustega, et pelgalt peale vaadates põhja panev arvamus kujundada. Eriti käib see noore inimese kohta. Noorel inimesel ei ole võimalik alati selline välja näha nagu ta tahaks, ees võivad olla rahalised mured ja palju muud. Üldiselt, inimese iseloomu kohta, peale vaadates head, adekvaatset muljet kujundada ei ole võimalik.
Nii, oletame, et esimene pealevaatamine on tehtud. Aeg on esimeseks vestluseks. Vestluspartner on kuidagi pinges ega soovi Sinuga eriti vestlust arendada. Köhatab tihti, on näost ära - selge ta on mingi imelik. Teine stsenaarium.. Alustate vestlust, kõik on hästi, ainult inimene kellega juttu puhud, ajab kuidagi lolli juttu, ei saa teemale pihta - selge, mingi lollakas, sellisega küll rääkida ei taha rohkem, vabandad end välja ja lahkud. Loodan, et saite aru mida ma öelda tahtsin, neid stsenaariume võiks tuua lõputult. Aga kas antud partnerite puhul oli ikka tegemist imeliku ja lollakaga?
Nii, kolmas peatükk meie tänasest rännakust. Seekord on tegemist juba tuttava tegelasega. Ta on tõre, ei taha sinuga rääkida. Peale seda kui olid lolli küsimuse küsinud, nalja teinud, käratas sinu peale. Tegemist pole sinu hea sõbraga, aga oled temaga juba poolteist aastat samas klassis käinud. Seepeale lähed endast välja ja valad kõik välja. KÕIK, mida vähegi sülg suhu toob, pritsid talle näkku. " Ah on värdjas. "
Oskate samastuda? Kes on süüdi ? Miks ei tahtnud sa selle imeliku särgiga poisiga rääkida? Miks (vabandasid ja) lõpetasid selle lollakaga rääkimise? Miks sõimasid oma head klassivenda?
Kas nad ei vääri siis austust?
Või väärivad siiski? Kas mõtlete kunagi enne, kui ütlete, põhjustele, miks üks või teine inimene käitub nii nagu ta käitub? Miks te ise käitusite nii? Vaadake, igal teol on põhjus ja tagajärg. Hetkel keskendume küll ainult põhjustele. Enne kui inimese kohta otsus langetada, tuleks teda veidi tundma õppida või vähemalt läbi kaaluda kõik variandid, miks ta nii on käitunud. Inimesed ei suuda end eriti hästi valitseda, kui neil on mõttes mõni mure või probleem. Kui eile oli näiteks boy(girl)friendiga tüli, kodus on probleemid, mis iganes asi. See muudab meid ja võib ühel hetkel kulmineeruda. Inimese murdepunktini viimiseks pole üldse palju vaja...
Mina näen asja nii: kõiki inimesi tuleb austada. Jah, ka peale seda kui nad on teinud midagi näotut ja valet, kuna me ei tea kunagi, mis inimese sellise teoni viis. Eriti oluline on see austus siis, kui te ei tunne inimest, kuna siin tulevad eriti tugevalt mängu need "tagajärjed".
Okei, tegelikult kõiki inimesi ei ole võimalik austada, ma tean. Aga palun, PALUUN STOP the hate. On täiesti okei, kui te ei austa kõiki inimesi ja võib-olla ta isegi ei meeldi teile. Aga no ei ole vaja halvasti öelda. Te teete sellega karuteene endale, sellele inimesele ja rikute veel nii mõnegi hea asja ära. Palju vähem energiat kulub kui oma suu kinni hoiate (I).
Hint! Kui vaja kellelegi ära panna, siis seda saab teha ka intelligentselt, eneseväärikust säilitades.
Tuesday, February 28, 2012
Ou sina, tahad lõuksi?
Viimasel ajal on hakanud mind imestama panema inimeste viha. Seda on maailmas meeletult palju. Vahel on tegemist hetkelise raevuga, teinekord pikaajalise vimmaga. Inimsuhetes, rahvas endas on nõnda suur hulk vihkamist kogunenud, et ausalt öelda tuleks karta, mida selle jõuga kõike korda võib saata. Mis seda põhjustab? Kas oleks üldse võimalik seda vältida? Kui palju seda üldse siis on?
Tooksin siinkohal välja ka mõned näited, et mõistaksite, miks ma selle teema kirjutamiseks valisin. Nimelt olen hakanud observeerima inimeste käitumist erinevates olukordades ja mõtisklema, miks inimesed reageerivad nii nagu nad reageerivad. Viha, raevumine, halvasti ütlemine ja muud negatiivsed reaktsioonid on inimeste puhul enam kui tavalised. Seda kohtan ma tihti oma meelismängu mängides [LoL (haters gonna hate)], massiivsetes kogustes leidub teist muidugi internetis, eriti kommentaariumides, aga ka virtuaalmaailmast väljaspool, tänaval, koolis, miks mitte kodus. Ja ausalt öeldes teeb kurvaks meele.
Miks? Miks inimesed ütlevad halvasti, mitte hästi? Miks inimesed kasvõi ei vaiki, selle asemel et kedagi sõimata? Minu jaoks on selgitus suhteliselt ühene. Sest nii on lihtsam, nii on inimestel tunne, et nad on kuidagi paremad kui teised. See on justkui mingi staatuse näitaja, kes kõvemini lööb või paremini solvab. Inimestes on ikka veel sees võistlushimu, ürgne tung kellelegi ära panna ja kui palliplatsil ega jooksurajal mehest tegijat pole, tuleb suunduda kommentaariumidesse või reede õhtul Hollikasse turpi panema. Oled kõva mees nüüd?
Lihtsalt öeldes on vaja kusagile ju oma testosteroon suunata, või mõnikord on hoopis probleemiks selle puudumine ( http://www.erektsioon.ee/erektsioonihaire-abc.html ). Aga asi pole ju ainult meestes. Seda viha pulbitseb ka naissugupooles. Vahel vaata, et isegi enam kui härrastes. Teada tuntud ütlus, et mehed on sead ja naised ussid. Seega peaksime ehk põhjuseid otsima ka mujalt, kui puhtast ärapanemise rõõmust. Kas inimesed on siis lihtsalt sisemiselt nõnna katki? Ehk pole nad õnnelikud ja seega leiavad, et ei peaks olema õnnelik ka keegi teine?
Ootoot, seega teistele inimestele haiget tegemine paneb meid end hästi tundma? Okei, see tuli välja ka 3. lõigus, aga ma arvan, et see on milleski enamas, kui ära panemises. Kui inimesel pole endal sees kõik korras, arvab ta, et nii peaks olema ka teistel. Teistele haiget tegemine ei paku vast rahuldust, kuid tekitab tunde, et me pole ise nõnda haletsusväärsed. Teise vigade kallal narrimine, torkimine, võimu näitamine varjab meie enda vead. Ahhaa! Võib ju olla, et asi ongi inimeste sisemises ebakindluses, inimesed ei ole endaga rahul ega soovi, julge oma vigu teistele näidata, seega toovad esile teiste halvad küljed.
Siiski jätaksin nüüd viha põhjuste süvaanalüüsi sinnapaika ja paluksin pigem inimestel endasse vaadata ja mõelda, kas ehk olete teiegi viimase nädala jooksul kasvõi tahtmatult kellelegi halvasti öelnud. Sellest on justkui harjumus tekkimas. Mõnitamine (jutt pole sõbralikust tögamisest), halvasti ütlemine aina igapäevasem ja tavalisem, ei märkagi õieti. Aga see, kellele öeldakse, märkab küll. Ooo ja kuidas veel. Ärge pidage mind õrnahingeliseks jutlejaks, kuid märkan ja jätan meelde.
Kuidas see nüüd oligi... Täna ütlete sellele õpihimulisele koolis halvasti ning viie aasta pärast teete ületunde nagu loom, sest märkamatult on temast saanud teie ülemus ja ta käsib nõnda. Inimesed, MÕELGEM, enne kui suu lahti teete või kellelegi rusikat vibutate. See maailm on väike, eriti väike on Eesti.
Ja no miks me räägime üldse omakasudest. See kellele halvasti ütlete, kelle peale käratate on ka inimene, oma tunnete ja mõtetega. Naljakas, et räägitakse teiste inimeste märkamisest, tunnustamisest, aga me ei suuda isegi halvasti ütlemata jätta, hästi ütlemisest rääkimata.
Niisiis, kõik reedesed peksuvennad ja muidu sõnasepad, kelle meelistegevuseks on seda prillidega paksu poissi pedeks sõimata, mõelge oma tegude üle (siinkohal avaldaksin imestust selle üle, miks kasutatakse homoseksuaalsust väljendavaid termineid sõimusõnadena?). Ükspäev tuleb see kõik tagasi. See prillidega paks poiss võib isa kapist relva võtta ja su eluks ajaks invaliidiks tulistada või hoopis vähem vägivaldselt su elu armastuse viie aasta pärast oma tuliuue seitsmese bemmiga Hawaiile puhkama viia.
Rohkem sallivust, headust ja vähem koledaid sõnu ning tegusid - rohkemat polegi vaja, et muuta enda ja teiste elu märgatavalt paremaks. Kasutage seda energiat, mida kulutate vihkamiseks hoopis armastamiseks või millekski produktiivseks ja imestage, kui ilus elu tegelikult on.
Tundub sobiv pilt sõbraliku, mittevägivaldse karakteri kirjeldamiseks. ( Aitäh, Natali, I love it )
Tooksin siinkohal välja ka mõned näited, et mõistaksite, miks ma selle teema kirjutamiseks valisin. Nimelt olen hakanud observeerima inimeste käitumist erinevates olukordades ja mõtisklema, miks inimesed reageerivad nii nagu nad reageerivad. Viha, raevumine, halvasti ütlemine ja muud negatiivsed reaktsioonid on inimeste puhul enam kui tavalised. Seda kohtan ma tihti oma meelismängu mängides [LoL (haters gonna hate)], massiivsetes kogustes leidub teist muidugi internetis, eriti kommentaariumides, aga ka virtuaalmaailmast väljaspool, tänaval, koolis, miks mitte kodus. Ja ausalt öeldes teeb kurvaks meele.
Miks? Miks inimesed ütlevad halvasti, mitte hästi? Miks inimesed kasvõi ei vaiki, selle asemel et kedagi sõimata? Minu jaoks on selgitus suhteliselt ühene. Sest nii on lihtsam, nii on inimestel tunne, et nad on kuidagi paremad kui teised. See on justkui mingi staatuse näitaja, kes kõvemini lööb või paremini solvab. Inimestes on ikka veel sees võistlushimu, ürgne tung kellelegi ära panna ja kui palliplatsil ega jooksurajal mehest tegijat pole, tuleb suunduda kommentaariumidesse või reede õhtul Hollikasse turpi panema. Oled kõva mees nüüd?
Lihtsalt öeldes on vaja kusagile ju oma testosteroon suunata, või mõnikord on hoopis probleemiks selle puudumine ( http://www.erektsioon.ee/erektsioonihaire-abc.html ). Aga asi pole ju ainult meestes. Seda viha pulbitseb ka naissugupooles. Vahel vaata, et isegi enam kui härrastes. Teada tuntud ütlus, et mehed on sead ja naised ussid. Seega peaksime ehk põhjuseid otsima ka mujalt, kui puhtast ärapanemise rõõmust. Kas inimesed on siis lihtsalt sisemiselt nõnna katki? Ehk pole nad õnnelikud ja seega leiavad, et ei peaks olema õnnelik ka keegi teine?
Ootoot, seega teistele inimestele haiget tegemine paneb meid end hästi tundma? Okei, see tuli välja ka 3. lõigus, aga ma arvan, et see on milleski enamas, kui ära panemises. Kui inimesel pole endal sees kõik korras, arvab ta, et nii peaks olema ka teistel. Teistele haiget tegemine ei paku vast rahuldust, kuid tekitab tunde, et me pole ise nõnda haletsusväärsed. Teise vigade kallal narrimine, torkimine, võimu näitamine varjab meie enda vead. Ahhaa! Võib ju olla, et asi ongi inimeste sisemises ebakindluses, inimesed ei ole endaga rahul ega soovi, julge oma vigu teistele näidata, seega toovad esile teiste halvad küljed.
Siiski jätaksin nüüd viha põhjuste süvaanalüüsi sinnapaika ja paluksin pigem inimestel endasse vaadata ja mõelda, kas ehk olete teiegi viimase nädala jooksul kasvõi tahtmatult kellelegi halvasti öelnud. Sellest on justkui harjumus tekkimas. Mõnitamine (jutt pole sõbralikust tögamisest), halvasti ütlemine aina igapäevasem ja tavalisem, ei märkagi õieti. Aga see, kellele öeldakse, märkab küll. Ooo ja kuidas veel. Ärge pidage mind õrnahingeliseks jutlejaks, kuid märkan ja jätan meelde.
Kuidas see nüüd oligi... Täna ütlete sellele õpihimulisele koolis halvasti ning viie aasta pärast teete ületunde nagu loom, sest märkamatult on temast saanud teie ülemus ja ta käsib nõnda. Inimesed, MÕELGEM, enne kui suu lahti teete või kellelegi rusikat vibutate. See maailm on väike, eriti väike on Eesti.
Ja no miks me räägime üldse omakasudest. See kellele halvasti ütlete, kelle peale käratate on ka inimene, oma tunnete ja mõtetega. Naljakas, et räägitakse teiste inimeste märkamisest, tunnustamisest, aga me ei suuda isegi halvasti ütlemata jätta, hästi ütlemisest rääkimata.
Niisiis, kõik reedesed peksuvennad ja muidu sõnasepad, kelle meelistegevuseks on seda prillidega paksu poissi pedeks sõimata, mõelge oma tegude üle (siinkohal avaldaksin imestust selle üle, miks kasutatakse homoseksuaalsust väljendavaid termineid sõimusõnadena?). Ükspäev tuleb see kõik tagasi. See prillidega paks poiss võib isa kapist relva võtta ja su eluks ajaks invaliidiks tulistada või hoopis vähem vägivaldselt su elu armastuse viie aasta pärast oma tuliuue seitsmese bemmiga Hawaiile puhkama viia.
Rohkem sallivust, headust ja vähem koledaid sõnu ning tegusid - rohkemat polegi vaja, et muuta enda ja teiste elu märgatavalt paremaks. Kasutage seda energiat, mida kulutate vihkamiseks hoopis armastamiseks või millekski produktiivseks ja imestage, kui ilus elu tegelikult on.
Sunday, February 5, 2012
Eliitkoolidest tulevad robotid
Täna üht Eesti haridustemaatilist artiklit lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6693), sain vahelduseks jälle maitsta inimeste asjatundmatust ja seda, kuidas kõik koguaeg räägivad teemadest, millest nad " jube palju teavad ".
Lugesite juba artiklit? Tore. Üldiselt on artikkel ju ilusasti kirjutatud ja seal on ka tõetera täiesti olemas. Pean nõustuma autori väidetega, et üldiselt meie tänane haridussüsteem on valedel alustel ja väärtustel põhinev ning vananenud - võrdlemisi nõukaaegne. Selle mõistmiseni on hakatud, küll vaevaliselt, kuid siiski jõudma. Hea on tõdeda, et ka artiklis mainitud uus PGS seda toetab.
Aga millest siis esimesest lõigust läbi kumav põlgus ja negatiivne emotsioon? No ikka seepärast, et hakati, taaskord, nokkima meie kallite "eliitkoolide" kallal. Ma ei ole siiani suutnud mõista, kust tuleb selline suhtumine. Millest see põhjustatud on? Kas kibestunud lapsevanem, kelle last nö eliitkooli vastu ei võetud peab nüüd hakkama ära panema? On asi eestlaslikus kadeduses "need kellel läheb hästi, neid peab maha tegema"? Kas targad noorukid on kohe robotid ning tänu headele faktiteadmistele puudub neil loomulikkus, tunded, iseseisev mõtlemine?
Asi ei ole kõigest selles artiklis. See probleem ja valesti mõistmine on tunduvalt laiem. "Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolides pärit (st rikaste vanemate) lapsed." - järjekordne näide valearusaamast ja meelevaldsest asjatundmatust avaldusest. Kust pärineb teie info, kallis minister? Kust pärineb teie info, kulla ajakirjanik? Mis maailmas teie elate, mina ei tea
Kõigest eelnevast ajendatuna tundsin, et ei saa jätta proovimata selle suure valearusaama kummutamist. Arusaama, et nn eliitkoolides käivad rikkad, vaid õppimisele orienteeritud, mehhaaniliselt asju tuupivad noored, kel puudub arusaam poliitikast, vabadest kunstidest ning saapapaelu peab siduma ema, kuna õpilane ise liiga saamatu selliseks kõrgemaks pilotaažiks. Ise "eliidi" hulka kuuluva noorena ja ka erinevate eliidisuguvõsade võsukestega tihedalt läviva inimesena, ei leia, et peaksin säärast tagakiusamist ja sildistamist enese ja oma sõprade kohta taluma.
http://cavemanplans.com/wp-content/uploads/2009/09/Caveman-Nerd-with-cave-math-home-page1.jpg
Näiteid? Iga-aastane G5 (eliitkoolide ussipesa) õpilaste enda korraldatud moeüritus "Moelennuk", mille juurde käivad ka koolisisesed väiksemad shõud. GAGi eelmisel õppeaastal korraldatud tribüüt rock-muusika suurkujule Pink Floyd, iga-aastased tantsuetendus Tantsujaam ning lauluvõistlus Hõbehääl. Andekad noored, kes käivad üle vabariigi erinevaid võistlusi võitmas (mitte silmas pidades olümpiaade), ütlevad sõna sekka kodanikuühiskonna võimalusi kasutades, tunnevad huvi neid ümbritseva kohta. Käivad (suvel) tööl, otsivad ja sealhulgas loovad ka ise erinevaid huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi. Hea kui praeguseks olen üldistades ja enda teadmisi kasutades ära maininud kümnendiku meie õpilaste väljundist.
Kui keegi eelneva lõigu kohta tahab öelda, et see puudutab vaid väikest osa õpilasi, siis te eksite taas. Niivõrd aktiivset ja huvitatud seltskonda, kui "eliitkoolide" oma, naljalt ei leia. Olen minagi käinud nn tavakoolis ja õppinud "tavaliste" õpilastega koos. Nii siin kui seal on õpilasi, keda huvitab, ja noori, kes käivad pinki soojendamas ning lõunatamas.
Aga siit oleks paslik edasi minna õpitulemuste juurde. Miskipärast on levinud arusaam, nagu oleks need kesklinna koolid nagu range režiimiga vanglad, kus õpilane saab hommikul kooli tulles jala külge võru, raamatuga pähe ja istub kella viieni koolis ja pole mahti söömagi minna, kuna õppima peab. Naeruväärne. Oleneb alati õpetajast. Mõni õpetaja tõesti nõuab meeletuid faktiteadmisi ja tema tunnis tuleb, tõepoolest õppida, õppida, õppida. Aga mis pistmist on siin eliitkooli mainega, mina ei tea.
Eliitkoole eristab tavalistest koolidest laias laastus kaks asja. Esiteks on õpilaste valim teistest märksa erinev ning suurem. Ajaloolistel põhjustel on need õppeasutused saanud erilise maine ja seega on neil nüüd õigus ja võimalus värvata oma ridadesse õpilasi laiema ringi seast. Teiseks valitseb koolis arusaam, et koolis käiakse õppimiseks. Noored on nendes koolides enam motiveeritud ning seega on ka tulemused arusaadavalt paremad. Mida te siis ootasite?
Jah, kogu selle "suure ja raske" õppetöö kõrvalt jääb meil aega ka aruteludeks (ka tunnis), huvitegevusteks ja maailma avastamiseks. Kõigil õpilastel on õigus kanda isemoodi särki ja mõelda oma mõtteid, ja oh üllatust, neid ka avaldada. Tegemist ei ole range režiimiga vanglatega, kus kinnipeetavad on vaimselt aheldatud õpetajate väärtusmaailmate kammitsatesse. Köidetest tulevat tarkust rakendame loovtegevusteks ja diskussioonideks. Öelda, et eliitkoolid on loovuse surm ja konveieril vaid faktiteadmisi täis topitud marionette tootev vabrik on meelevaldne ning taunitav. Eriliselt häbematu on "eliitkoole" paigutada halvustavasse valgusesse võrreldes ükskõik millise teise kooliga.
Kogu see üleüldine kemplemine eliitkool-tavakool teema ümber on veidi halenaljakas. Iga kool on võimeline andma head haridust, tuleb lihtsalt leida eneses motivatsioon seda omandada. Oluline pole kooli nimi ja ajalugu, oluline on see, mis kooli sees toimub. Ükskõik milline kool peaks olema arengut toetav keskkond, kus on motiveeritud ja edasi püüdlevad õpetajad, õpilased ja juhtkond. Kulutame oma energiat valedele asjadele. Selle asemel, et pidada konstruktiivset dialoogi teemadel nagu koolivõrk, arengut toetav koolikeskkond ja muud palju olulisemad kooliga seotud teemad, raiskame mõttetult aega rääkides eliitkoolides toodetavatest tuimadest entsüklopeediatest. Kuningad, tulge palun vahelduseks rahva sekka ja vaadake mis toimub. Võtke silmaklapid peast ja nähke tegelikkust, siis ehk näete ka probleemi "probleemi" taga.
Lugesite juba artiklit? Tore. Üldiselt on artikkel ju ilusasti kirjutatud ja seal on ka tõetera täiesti olemas. Pean nõustuma autori väidetega, et üldiselt meie tänane haridussüsteem on valedel alustel ja väärtustel põhinev ning vananenud - võrdlemisi nõukaaegne. Selle mõistmiseni on hakatud, küll vaevaliselt, kuid siiski jõudma. Hea on tõdeda, et ka artiklis mainitud uus PGS seda toetab.
Aga millest siis esimesest lõigust läbi kumav põlgus ja negatiivne emotsioon? No ikka seepärast, et hakati, taaskord, nokkima meie kallite "eliitkoolide" kallal. Ma ei ole siiani suutnud mõista, kust tuleb selline suhtumine. Millest see põhjustatud on? Kas kibestunud lapsevanem, kelle last nö eliitkooli vastu ei võetud peab nüüd hakkama ära panema? On asi eestlaslikus kadeduses "need kellel läheb hästi, neid peab maha tegema"? Kas targad noorukid on kohe robotid ning tänu headele faktiteadmistele puudub neil loomulikkus, tunded, iseseisev mõtlemine?
Asi ei ole kõigest selles artiklis. See probleem ja valesti mõistmine on tunduvalt laiem. "Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolides pärit (st rikaste vanemate) lapsed." - järjekordne näide valearusaamast ja meelevaldsest asjatundmatust avaldusest. Kust pärineb teie info, kallis minister? Kust pärineb teie info, kulla ajakirjanik? Mis maailmas teie elate, mina ei tea
Kõigest eelnevast ajendatuna tundsin, et ei saa jätta proovimata selle suure valearusaama kummutamist. Arusaama, et nn eliitkoolides käivad rikkad, vaid õppimisele orienteeritud, mehhaaniliselt asju tuupivad noored, kel puudub arusaam poliitikast, vabadest kunstidest ning saapapaelu peab siduma ema, kuna õpilane ise liiga saamatu selliseks kõrgemaks pilotaažiks. Ise "eliidi" hulka kuuluva noorena ja ka erinevate eliidisuguvõsade võsukestega tihedalt läviva inimesena, ei leia, et peaksin säärast tagakiusamist ja sildistamist enese ja oma sõprade kohta taluma.
Näiteid? Iga-aastane G5 (eliitkoolide ussipesa) õpilaste enda korraldatud moeüritus "Moelennuk", mille juurde käivad ka koolisisesed väiksemad shõud. GAGi eelmisel õppeaastal korraldatud tribüüt rock-muusika suurkujule Pink Floyd, iga-aastased tantsuetendus Tantsujaam ning lauluvõistlus Hõbehääl. Andekad noored, kes käivad üle vabariigi erinevaid võistlusi võitmas (mitte silmas pidades olümpiaade), ütlevad sõna sekka kodanikuühiskonna võimalusi kasutades, tunnevad huvi neid ümbritseva kohta. Käivad (suvel) tööl, otsivad ja sealhulgas loovad ka ise erinevaid huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi. Hea kui praeguseks olen üldistades ja enda teadmisi kasutades ära maininud kümnendiku meie õpilaste väljundist.
Kui keegi eelneva lõigu kohta tahab öelda, et see puudutab vaid väikest osa õpilasi, siis te eksite taas. Niivõrd aktiivset ja huvitatud seltskonda, kui "eliitkoolide" oma, naljalt ei leia. Olen minagi käinud nn tavakoolis ja õppinud "tavaliste" õpilastega koos. Nii siin kui seal on õpilasi, keda huvitab, ja noori, kes käivad pinki soojendamas ning lõunatamas.
Aga siit oleks paslik edasi minna õpitulemuste juurde. Miskipärast on levinud arusaam, nagu oleks need kesklinna koolid nagu range režiimiga vanglad, kus õpilane saab hommikul kooli tulles jala külge võru, raamatuga pähe ja istub kella viieni koolis ja pole mahti söömagi minna, kuna õppima peab. Naeruväärne. Oleneb alati õpetajast. Mõni õpetaja tõesti nõuab meeletuid faktiteadmisi ja tema tunnis tuleb, tõepoolest õppida, õppida, õppida. Aga mis pistmist on siin eliitkooli mainega, mina ei tea.
Eliitkoole eristab tavalistest koolidest laias laastus kaks asja. Esiteks on õpilaste valim teistest märksa erinev ning suurem. Ajaloolistel põhjustel on need õppeasutused saanud erilise maine ja seega on neil nüüd õigus ja võimalus värvata oma ridadesse õpilasi laiema ringi seast. Teiseks valitseb koolis arusaam, et koolis käiakse õppimiseks. Noored on nendes koolides enam motiveeritud ning seega on ka tulemused arusaadavalt paremad. Mida te siis ootasite?
Jah, kogu selle "suure ja raske" õppetöö kõrvalt jääb meil aega ka aruteludeks (ka tunnis), huvitegevusteks ja maailma avastamiseks. Kõigil õpilastel on õigus kanda isemoodi särki ja mõelda oma mõtteid, ja oh üllatust, neid ka avaldada. Tegemist ei ole range režiimiga vanglatega, kus kinnipeetavad on vaimselt aheldatud õpetajate väärtusmaailmate kammitsatesse. Köidetest tulevat tarkust rakendame loovtegevusteks ja diskussioonideks. Öelda, et eliitkoolid on loovuse surm ja konveieril vaid faktiteadmisi täis topitud marionette tootev vabrik on meelevaldne ning taunitav. Eriliselt häbematu on "eliitkoole" paigutada halvustavasse valgusesse võrreldes ükskõik millise teise kooliga.
Kogu see üleüldine kemplemine eliitkool-tavakool teema ümber on veidi halenaljakas. Iga kool on võimeline andma head haridust, tuleb lihtsalt leida eneses motivatsioon seda omandada. Oluline pole kooli nimi ja ajalugu, oluline on see, mis kooli sees toimub. Ükskõik milline kool peaks olema arengut toetav keskkond, kus on motiveeritud ja edasi püüdlevad õpetajad, õpilased ja juhtkond. Kulutame oma energiat valedele asjadele. Selle asemel, et pidada konstruktiivset dialoogi teemadel nagu koolivõrk, arengut toetav koolikeskkond ja muud palju olulisemad kooliga seotud teemad, raiskame mõttetult aega rääkides eliitkoolides toodetavatest tuimadest entsüklopeediatest. Kuningad, tulge palun vahelduseks rahva sekka ja vaadake mis toimub. Võtke silmaklapid peast ja nähke tegelikkust, siis ehk näete ka probleemi "probleemi" taga.
Subscribe to:
Comments (Atom)