Ou sina, tahad lõuksi?

Viimasel ajal on hakanud mind imestama panema inimeste viha. Seda on maailmas meeletult palju. Vahel on tegemist hetkelise raevuga, teinekord pikaajalise vimmaga. Inimsuhetes, rahvas endas on nõnda suur hulk vihkamist kogunenud, et ausalt öelda tuleks karta, mida selle jõuga kõike korda võib saata. Mis seda põhjustab? Kas oleks üldse võimalik seda vältida? Kui palju seda üldse siis on?


Tooksin siinkohal välja ka mõned näited, et mõistaksite, miks ma selle teema kirjutamiseks valisin. Nimelt olen hakanud observeerima inimeste käitumist erinevates olukordades ja mõtisklema, miks inimesed reageerivad nii nagu nad reageerivad. Viha, raevumine, halvasti ütlemine ja muud negatiivsed reaktsioonid on inimeste puhul enam kui tavalised. Seda kohtan ma tihti oma meelismängu mängides [LoL (haters gonna hate)], massiivsetes kogustes leidub teist muidugi internetis, eriti kommentaariumides, aga ka virtuaalmaailmast väljaspool, tänaval, koolis, miks mitte kodus. Ja ausalt öeldes teeb kurvaks meele.

Miks? Miks inimesed ütlevad halvasti, mitte hästi? Miks inimesed kasvõi ei vaiki, selle asemel et kedagi sõimata? Minu jaoks on selgitus suhteliselt ühene. Sest nii on lihtsam, nii on inimestel tunne, et nad on kuidagi paremad kui teised. See on justkui mingi staatuse näitaja, kes kõvemini lööb või paremini solvab. Inimestes on ikka veel sees võistlushimu, ürgne tung kellelegi ära panna ja kui palliplatsil ega jooksurajal mehest tegijat pole, tuleb suunduda kommentaariumidesse või reede õhtul Hollikasse turpi panema. Oled kõva mees nüüd?


Lihtsalt öeldes on vaja kusagile ju oma testosteroon suunata, või mõnikord on hoopis probleemiks selle puudumine ( http://www.erektsioon.ee/erektsioonihaire-abc.html ). Aga asi pole ju ainult meestes. Seda viha pulbitseb ka naissugupooles. Vahel vaata, et isegi enam kui härrastes. Teada tuntud ütlus, et mehed on sead ja naised ussid. Seega peaksime ehk põhjuseid otsima ka mujalt, kui puhtast ärapanemise rõõmust. Kas inimesed on siis lihtsalt sisemiselt nõnna katki? Ehk pole nad õnnelikud ja seega leiavad, et ei peaks olema õnnelik ka keegi teine?

Ootoot, seega teistele inimestele haiget tegemine paneb meid end hästi tundma? Okei, see tuli välja ka 3. lõigus,  aga ma arvan, et see on milleski enamas, kui ära panemises. Kui inimesel pole endal sees kõik korras, arvab ta, et nii peaks olema ka teistel. Teistele haiget tegemine ei paku vast rahuldust, kuid tekitab tunde, et me pole ise nõnda haletsusväärsed. Teise vigade kallal narrimine, torkimine, võimu näitamine varjab meie enda vead. Ahhaa! Võib ju olla, et asi ongi inimeste sisemises ebakindluses, inimesed ei ole endaga rahul ega soovi, julge oma vigu teistele näidata, seega toovad esile teiste halvad küljed.


Siiski jätaksin nüüd viha põhjuste süvaanalüüsi sinnapaika ja paluksin pigem inimestel endasse vaadata ja mõelda, kas ehk olete teiegi viimase nädala jooksul kasvõi tahtmatult kellelegi halvasti öelnud. Sellest on justkui harjumus tekkimas. Mõnitamine (jutt pole sõbralikust tögamisest), halvasti ütlemine aina igapäevasem ja tavalisem, ei märkagi õieti. Aga see, kellele öeldakse, märkab küll. Ooo ja kuidas veel. Ärge pidage mind õrnahingeliseks jutlejaks, kuid märkan ja jätan meelde.


Kuidas see nüüd oligi... Täna ütlete sellele õpihimulisele koolis halvasti ning viie aasta pärast teete ületunde nagu loom, sest märkamatult on temast saanud teie ülemus ja ta käsib nõnda. Inimesed, MÕELGEM, enne kui suu lahti teete või kellelegi rusikat vibutate. See maailm on väike, eriti väike on Eesti.

Ja no miks me räägime üldse omakasudest. See kellele halvasti ütlete, kelle peale käratate on ka inimene, oma tunnete ja mõtetega. Naljakas, et räägitakse teiste inimeste märkamisest, tunnustamisest, aga me ei suuda isegi halvasti ütlemata jätta, hästi ütlemisest rääkimata.


Niisiis, kõik reedesed peksuvennad ja muidu sõnasepad, kelle meelistegevuseks on seda prillidega paksu poissi pedeks sõimata, mõelge oma tegude üle (siinkohal avaldaksin imestust selle üle, miks kasutatakse homoseksuaalsust väljendavaid termineid sõimusõnadena?). Ükspäev tuleb see kõik tagasi. See prillidega paks poiss võib isa kapist relva võtta ja su eluks ajaks invaliidiks tulistada või hoopis vähem vägivaldselt su elu armastuse viie aasta pärast oma tuliuue seitsmese bemmiga Hawaiile puhkama viia.



Rohkem sallivust, headust ja vähem koledaid sõnu ning tegusid - rohkemat polegi vaja, et muuta enda ja teiste elu märgatavalt paremaks. Kasutage seda energiat, mida kulutate vihkamiseks hoopis armastamiseks või millekski produktiivseks ja imestage, kui ilus elu tegelikult on.

Tundub sobiv pilt sõbraliku, mittevägivaldse karakteri kirjeldamiseks. ( Aitäh, Natali, I love it )